LKV-6

- koleda tuule ja rahega sai väike hõimlane esimest kord hobuse selga pandud. Veidi ta küll kahtles selles ettevõtmises aga lõpuks tundus, et meeldis ka. Huvitav asi nende pisikeste poistega- pisikese hobusega sõites vaadatakse alati unistavalt suurte hobuste poole. Pisikestele tüdrukutele sobivad pisikesed nunnud ponid küll:)
- ise sain taas Carpi selga. Nagu alati 15 min minu rassimist ja siis soojenes proua üles. Ühes nurgas olev atv järelveetav kobestaja oli kogu selle tuule ja rahe mölluga siiski ta jaoks veidi kõhedust tekitav, millele siis järgnes ka paar kepsakamat hüpet sealt eemale ja trenni lõpuni jäi ta seda veidi kahtlustavalt jälgima.
-Markusega ei ole viimased sõidud nii ülevad olnud kui esimesed: ei ole mina ta seljas suutnud tema jaoks piisavalt puhtalt istuda ning ei ole tema ka väga leplik olnud. Esimene põhjus kindlasti mina aga lisaks ka võib olla see, et sees pole tema jaoks nii tore sõita kui väljas ning ehk ka veidi õpitud käitumist galopist kõrvale hiilimiseks. (Loodan, et pr M. on võimalus temaga lähiajal sees sõita ja oma arvamus selle kohta öelda, siis oskan vajalikke taktikaid kasutada). Aga ülemõistuse armas ja tark loom on ta ikkagi.
- linnud on võtnud plaani mind vaeseks süüa. 500g seemneid päevas. Lisaks rasvatihastele on lihtsa-söögi-sõnum jõudnud ka varblasteni, kelle saabudes toidulaud hoopis lärmakamaks muutus. Kui tihased on viisakad jagajad: haaratakse seeme ja lennatakse puu otsa seda sööma andes teistele ka võimalus ning rasvapallide kallal ollakse lausa 4-5-kesi, siis varbalsed on hoopis teist tüüpi. Linnumaja jääb nendest kasutamata, sest seal püsimine pole lihtne. Samas on täielikult nende maffia all söögimaja alune plats. Lärmakalt aetakse sealt ära kõik tihased ja ka üksteisega kipub riiuks. Rasvapalle süüakse kas peaalaspidi nööri küljes rippudes ja muidugi üksinda või siis alumiselt oksalt järjekorras upitades. Järjekorras käib pidev sõnelus, kellel õigus parteipiletiga või laste tõttu ette trügida ja kellel õigus kui kaua palli närida enne kui järjekord edasi peaks liikuma.
Tihaste ring on laienenud sinitihaste ja salutihaste poolt. Samuti on nähtud liikumas rohevinti ja väike- kirjurähni. Viimane üritab ka meie maja ära süüa, seega mu linnu söögimaja on nüüd pidevas teisaldamisohus majast kaugemale, soovitavalt paar kilomeetrit :)

LKV-5

- Markus, Markus, Markus- oeh ma täiesti armunud. Ei, ma ei hakka elukaaslast välja vahetama. Nagu alati on juttu hobusest. Hobusest, kelle tarkus on lõputu, oskused piiritud ning kes oma heatahtlikul ja rangel kombel on nõus mind õpetama. Kõik mis ma teen valesti saab sekundmurdosa jooksul tema poolt noomituse. Kõik mis ma teen õigesti saab sama kiirelt heakskiidu. Hobune, kes on nelja tunniga mulle õpetanud, kus on mu tasakaalu nõrgad kohad, millal on käed valesti, mil pole jalgade surve võrdne jnejnejenjne. Ma olen oma sõidu kohta saanud rohkem tagasisidet kui kunagi varem. Vastutasuks üritan olla püüdlik ja hoolas õpilane, sest selle, et temaga vaidlusesse ei tasu astuda, sain esimeses tunnis selgeks :D
- Eelmisel pühapäeval sain esimest korda elus tunda, mis tähendab hobusega üheks saada, ei ole enam ratsaniku ja hobust, on ühised mõtted, ühine liikumine, ühine hingamine. See ei olnud enam ratsutamine- see oli laul.
- Ostsin linnukestele toidumaja ja täna hommikuks oli see juba pooltühjaks söödud. Ma arvan, et mul läheb linnusööta nüüd tonnides.
- Parallelmaailmast: kuidas suhtuda kui ligi 60 aastane garderoobitädi lausub: "ega vanurid enam üle riietehoiuleti hüpata ei jaksa. Mina jaksan. tahate ma näitan" ja näitabki....
-õhtuks lubas esimest korraliku sügistormi, jään ootele. (Homseks võiks muidugi läbi saada siis trennipäev).

LKV-4

- Treener sai sünnipäevaks nii ilusa üllatuse, et pisarad tulid silma. Seega laste kahenädalane töö ja vaev ja peituse mängimine tasus ennast ära.
- Sõbrannade ja sõpradega peaks tihedamini kohtuma. Pr M-iga käisime kohvetamas ja kaubanduskeskuse poodides-ainult-naistele. St kõik juveelid vaatasime ära ja kõik lõhnad nuusutasime ära. Üks oli hirmus hea aga nüüd ei mäleta keegi milline.
- Üle pika aja sain teha lebo ja tv päeva. St voodist väljusin kange seljaga alles kell 16:00. Vahelduseks äärmiselt mõõõnus.
- Hr I sai aasta vanemaks. Hirrmus.
- Tegin ühe trenni päeva, mil tallis käisin aga kõrvavalu tõttu hobuse selga ei läinud. Igal juhul jäi mul arusaamatuks kuidas ma tavaliselt siiski sinna jõuan. Tunde laste aitamist, hobuste pesemist jne.
- Horse Show: liitun Beletskiy fännklubiga, mu tagumikukondid on plastiktoolidest siiani valusad (kolm päeva hiljem), meie hobutarvete müüjad ei tea nähtavasti midagi messipakkumistest, elementaarne viisakus hakkab maailmast ära kaduma, pr M-ile suured tänud.
- Milline näeb välja trenn kus on 9 sõitjat, kellest 2 suudab hobust raja peal hoida. Ja sul on ülejäänutele vaid kolm jalutajat võtta. HULLUMAJA- ja seda 3 meetriste vilkuvate neoontähtedega.
Trenn algas sellega et Diamond ehk siis Tibu tuli ära tuua. Eelmisest trennist ta oli juba vabastuse võtnud. Õnneks oli ta selle kuskile ära kaotanud ja sunnitud minuga tulema. Lisaks tõin kõik kes võimalikud lastele koplist ära. Koplis on nimelt pisike Alfa, kes vahel otsustab lastele hambaid näidata. Kedagi teist asjalikku polnud ka saata. Saime hobused siis isegi kellaajaks valmis ja platsile. Ning siis pakuti mulle lahkelt võimalust ise trenni anda. Viskasin pilgu mööda rada jalutavatele lastele ja olin nõus. Kahjuks ma ei hinnanud nende taset siiski piisavalt hästi. Ja mu raudvara hobused vedasid mind ka alt. Diamond, kes jalutab alati mööda rada, silm pool loojas, otsustas, et ta on minu peale solvunud karjamaalt ära toomise osas ning peab seda minuga veel veidi arutama. Üritasin teda veenda, et pärast räägime ja tegelesin tema rajale tagasi veenmisega. Mispeale Jaska otsustas, et ahah "me lähme rukist lõikama, kes leiab uue tagumiku nina alla" ning arvas et ElBegi tagumik oleks päris hea variant. ElBeg arvas aga, et temale sobib ainult kabi-vastu nina. Nii Diamond tagasi lapsele paar sõna juhendiks, ruttu jooksuga Jaska juurde, lapsele paar sõna ja Winstoni juurde, kelle väiksel vapral ratsanikul juba pisarad silmas- vana hea winston kehastus kellekski teiseks ja otsustas kõige ilusamal traavil mööda platsi nagu noor jumal ringi lasta. Nii pisarad pühitud- Winc rajale. Diamond rajale. Jaska rajale. Nii, et minu osa: joosta mõõda platsi ringi ja talutada neid eksinud lambukesi tagasi rajale, vahepeal häält tõsta kui asi eriti ohtlikuks läks, pisaraid pühida ja lohutada, pärast lapsevanematele seletada, et tavaliselt meil on siiski koordineeritum tegevus. Tänuks sain küll Markusega sõita aga vaid 30 min, sest keegi pidi vapraid hiirekesi ka tallis aitama. M-i Markuse vaimustusest saan nüüd aru küll.

LKV-3

- Lähtudes sellesügisesest trenniga liitunud laste arvust võib öelda, et eesti ratsasporti ootab helge tulevik. Hetke seis tundub küll olevat, et treenerid on ületöötanud, hobused on ületöötanud jne. Aga nuh ootame esimesed külmad ära siis peaks kõik stabiliseeruma ja alles jäävad tõsised huvilised.
- Vanapoiss Winston pakkus meeldivat kulgemist. Veidi väsinult aga eks siis üritasin seda arvestada ja pakkuda talle rohkem paindeid jms tööd.
- Carpe Diem ehmatas mind koplist väljudes tõsiselt. Nimelt ta nähtavasti libises korra ja tasakaalu kaotamise peitmiseks sooritas elegantse hüppega lühispurdi. Seejärel vaatas puristades ringi, et ega keegi ometi tema ebaväärikat apsu ei märganud. Sõidus ca 15 min tassisin mina teda ja seejärel õnneks oli ta juba nõus ka mind tassima. Huvitav kas lapsed karjuvadki pimedas kõvemini? Või oli õhtu nii vaikne, et kõik lihtsalt kostus paremini?
- Täpi- uus põnev väljakutse. Hobune kogu mu trennis käimise aja olemas olnud aga mul pole õnnestunud ta selga veel saada. Ehk ka seetõttu, et tegu suhteliselt väikse hobusega ja rohkem lastele sõbraks olnud. Tubli õpetaja esiteks tasakaalu osas (väike hobune lihtsalt kukub külili kui mina kuskile kalduma hakkan) ja teiseks kandadega sudimise osas (temaga seda teha ei saa, sest seal kus on minu kannad poel enam hobust)
- mu autol ON turvapadjad. See pikalt kahtluse all olev fakt on nüüd esinduse poolt tõestatud. Jee.
- Loomaaias käidud. Hülged ja kotkad on jätkuvalt mu lemmikud. 3a laps kõrvalt: vaata kui suur. Nii suur nagu kolm kala, seda saaks mitu päeva süüa. Salvador Dali maalitud haldjakõrvulised sead olid ka ilusad. 
- Miks kõik poed müüvad ühesuguseid saapaid? Miks saabaste hind on vanas rahas ligi kaks ja pool tuhat krooni? Miks H&M is ei ole müügisaalis piisavalt peegleid ja miks ei ole seal ka pinke saabaste proovimiseks? Miks lapsevanemad arvad, et nunnu on kui nende laps turnib igal pool? Miks suvi ära läks? Külm on.

LKV-2

- Diamond kardab peale treilerite veel midagi. Nimelt tallipoisse helendava põhupalli najal. Ehmatas nii ära, et suu vajus lahti ja näol oli tõelise segaduse ilme. Sest hobune, kes midagi ei karda, ei tea ka kuidas käituda hirmu korral. Keeran ümber küsin Tibult, et mis siis nüüd. Tema selle peale otsustas talli tagasi põgeneda. Põgenemisest ei saanud muidugi asja, sest väikeses koridoris ei mahu selline ehmataja lihtsalt põgenema. Peale Mariti "Noh Diamond, võta mõistus pähe", ta seda tegigi ja oli nõus muga puristades ja ohates väljuma :D

- naabritega Tüdrukute-majast sai grillitud. Oli tore õhtu siidri, udu ja VÕTAga. Oleme astunud esimesed sammud kommuunis lõimumise teed.

- Hr A. sai lõpuks doktoritöö kaitstud. LÕPUKS.

- Sain tuvastatud õunad mida ma ühel ehituskrundil korjamas käin. Nähtavasti on tegu Sügisdesserdiga. Nii, et nüüd ma tean mis õunapuu ma oma aeda istutama pean.

- Üle pika-pika aja sai täitsa uue ja tundmatu hobusega sõita. Toreda ja pugeja Lusijaga. Esimesed 15 min tegime "purjus ussi", sest Lusija kuulab kõikki tasakaalu muutusi sadulas ja ma üritasin siis neid paikka saada, seda küll enamus aega teisele poole üle kompenseerides. Harjumatu on sõita ka hobusega, kes ise rada ei hoia- meie omad teavad, et kui nina on raja poole siis on minek rajale. Lusija oleks minu käsul nõus olnud ka läbi seinte sõitma seega ei tohtinud hetkekski juhtimist ära unustada. Galoppiga tuli Primary meelde, nimelt teda tõsteti galoppi samuti sisemisest jalast, mis on esmapilgul tõeline väljakutse. Vasakule pusisime, mis pusisime aga galopp jäi saavutamata. Paremale sain siis kui jätsin jalad teisejärguliseks ja üritasin tõsta rohkem istakuga, väga mõnus oli, eriti see, et hobune ise on nõus galoppi säilitama ka siis kui jalg korraks eemale satub.

- käisin Linnateatris Hamletit vaatamas. Etendus väga meeldis ja oma vürtsi lisas esireas oht kas varvastest trambitud saada või peata lahkuda. Ja püssi paugud kõlavad tiirus kõvemini tegelikult;) Tiiru igatsus tuli nüüd.