Tagasi pluss-küljel

Peale ahastusi-kaklusi-kirumisi-pahandamisi-masendumisi oli keegi eile Winstoni ära vahetanud. Juba esimeses sammus olid tagant tõukamine tunda. Terve trenni jooksul vaid paar korda üritas alla ratsme taha ära põgeneda ja pea kuklas jonnimist oli ka vaid hetk. Müstiline. Tahaks küll ennast kiita aga tegelikkuses oli vist hobusel lihtsalt tuju sõita. Kuna jätkuvalt tegelen oma säärte tööga katsetasin täna seda, et alguses samm ilma jalusteta, nii sain sääre tunde paika. Ning terve trenni kui sääretunnetuse ära kaotasin, läksin tagasi ilma jalusteta sõidu juurde. Sääred paikka ning siis jalused tagasi. Ühesõnaga niitoreniitoreniitoreniitore. Lisaks tuli Maarit trenni ühe pisikese kollase nunnu retriiveri kutsikaga kelle karva sisse veidi oma koeratuska sain ära anda.

Ahjaa: Mul on kaksikule ja endale kaks Biffy Clyro piletit olemas. Jeiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii. Kolm piletit tuleb reedesest müügist juurde saada.

Vedru maas

Kolm pool aastat ratsutamist ja nüüd on vedru maas. Miski ei õnnestu ja kange tahtmine on käega lüüa. Kui mul kolme poole aastaga pole säärt tekkinud kas ta enam tekibki? Kui ma kolme poole aastaga ei ole suutnud käsi õigesti hoida, kas ma enam õpingi? Kui ma siiani ei saa aru, millal on hobuse samm õige, kas ma enam üldse hakkangi seda aru saama?
Igatsen hetkel taga neid aegu mil oli "samm, traav, galopp" mitte "paine, tempo, lõdvestatus, impulss, tõuge, kaela hoid" ja kõikke seda "liiga palju liiga vähe liiga kiire liiga aeglane....". Ja hobustest on lihtsalt kahju kui selgub, et sa tund aega oled sundinud teda valesti liikuma. 

Seega kui keegi vedru pingutada mõistab oleks nüüd hea hetk end välja hõigata....