LKV-8

- mustade-valgete sokkidega hobuste periood sai otsa
- Üks hobune kappab taas igavestel karjamaadel. Nimelt lahkus peale ootamatut haigust meie sinisilme Kägu. Sellistel hetkedel ma tunnen, et ma ei taha kunagi endale oma hobust.
- Aaria. Ülepika aja seda nime oma nime taga tahvlil nähes võttis silmad üllatusest ümmarguseks. Eks see trenn meil veidi konarlik oli. Kuni galopini suutsin hobust petta, et ma ka veidi oskan aga peale esimest galoppi nentis hobuse siiski "pähh, amatöör". Esimeses galopi tõstes olin nõus hobusele kõik oma hinge tagant ära andma: jalused ja ratsmed jne. Välja kukkus kõik väga koledalt. Peale seda üritasin oma uhkuse ja ego kuskil liiva sees välja noppida ja asi veidi paranes.
- Resta. Jälle mu ümmargused silmad tahvli ees. Ei juhtu just sageli et mind eestlaste selga lastakse. Aga sõit oli selle eest puhas fun. Tal oli üks kerge trenn enne juba selja taga, seega ta oli mõnusalt soe aga mitte väsinud. Platsile oli asetatud laste juhtimisparkuuri rada ja selle me ka ära kasutasime. Trenni lõpuks olid mul põsed väsinud kõrvatagusteni naeratuse hoidmisest. (Galopis kui hobune hakkab oma tempot nõudma tuleb ta kas tagasi võtta või edasi ajada. Tempo tuleb korda saada! Eriti sellise pisikese "püssi" puhul)
- Carpe Diem. Kui pikalt järjest Carpiga sõita kaob see "lõõtsaga trolli" tunne ära. Kui vahe vahele jääb on sul taas kilomeetri pikkune hobune all. Hea meel on, et pr M lahendas mu pikaajalise kommunikatsiooni probleemi Carpi ja galopitõstetega. Nimelt galoppi tõstes kipun õlad krampi tõmbama ja hobust segama hakkama. (Enne tõstet: õlad alla, õlad lõdvaks, ratse korda. Tõste ajal: tunne peab olema nagu tõmbaks ratset veidi tagasi, ette ei tohi anda! Lõõtsaga trollil venib lõõts välja:))
- Grafs. Oi kui tore valge sõstrasilm! Koduselt tuntud ka kui "Hr Keel". See siis tema lõputu kombe kohta sinust kommid ja porgandid lihtsalt välja lakkuda. Boksi pannes ei olnud lakkumist kuskil ja mind vaadati pidevalt kahtlustavalt lidus kõrvadega. Pr M selgitas, et tal lihtsalt vajadus oma soola ja vett ja kolme kõrt põrandal minu eest kaitsta. Ma saaks aru kui tal suhkrut oleks... või eeldas ta seda, et ka mina alustan söögijagamise läbirääkimisi tema lakkumisega... Kuna tal see lakkumise komme on ja ma ei tahtnud trenni minnes avastada, et ma olen jääpulgaks jäätunud siis pidasime kommidega piiri. Kuna enne trenni oli ka aega lasin tal rahus soolaga tegeleda. Esimest korda uue hobuse seljas on alati selline üllatav tunne. Sa ei tea ju midagi ette, ei tema sammu käimist, ei traavi, ei reageerimisi erinevatele asjadele. Grafs liigub nt väga suure tagumiku tööga, seega sain pidevalt meelde tuletusi, et ei tohi kõrvale liikuda, ikka vaid ette taha. Enamus trenni möödus pr M juhendamise alla ja ma olen talle selle eest lõpmata tänulik (alati olen). Esimese traavi ajal sain täpselt teada millisel hetkel lubasin hobusel liiga pikaks vajuda ja millal oli ok. Teiseks traaviks arvas Grafs, et aitab küll, lähme ära koju. Sain teada, et blokeerin hobuse minekut sellega, et traavi minnes lähen sadulast liiga vara välja ja vaatan alla (minu tagasihoidlik püüe piiluda õiget jalga;)) Seega pilk ette, sadulasse paikka, elektrilised jalad (ja pärast salaja pilk alla). Galoppi esimet paari tõstet ta ignoreeris ja ma stekki ka ei julgenud kasutada. Peale pr M abi lahkus Grafs pisikese ülesviskega kohalt. Nähtavasti sobib tema galopp minu kehale, sest mu kõhulõõts suutis end isegi vaos hoida. Ka teine tõste algas pisukese viskega aga siis saime korda kuni.. ta arvas et aitab küll ja igat mu pisiapsu galoppi lõpetamiseks lugema hakkas. Lõdvestustraav oli väga ilus :)

Hobustele

Kihutades põhjatuultel
sala riivad palgeid,
kabjalöögist puistad taeva
tähti helevalgeid.
Vikerkaare rohumaadel
Suure Vankri kumas,
teispool Linnuteed sind ootab
lahkunud hobuste jumal.

LKV-7

- selle aasta halloweenil jäi kõrvits lõikamata. Polnud kõrvitsat ja polnud ka kuskil lõigata. Kuidagi on veidi kahju. Mitte et ma halloweeni tähistada tahaks aga mulle lihtsalt meeldib kõrvitsat lõikuda.
- hakkasime ujumas käima. Muidu kõik tore aga inimesed, eriti lapsed, võiks aru saada mis vahe on "suplusel" ja "terviseujumisel".
- käisin Thori uut osa vaatamas, sest kuidas siis muidu :D. Ütleme nii et üks vend on imeilus ja teine on väga hea näitleja.
- hingedepäeval viisime surnuaeda küünlad. Sel aastal sai metsakalmistu asemel rahumäel käidud. Kuidagi võõras oli, et keset surnuaeda on tänavavalgustus ja liiklusmüra. Aga küünaldes surnuaed on ikkagi nii ilus.
- Hingedega seoses: Hing on nähtavasti kuubikukujuline ja seest tühi. "Hinge peal" "Hinge all" "hinge taga" "hinge põhjas".. jne
- Trennis olen nähtavasti Carpile spetsialiseeritud (vahele veidi Markust). Ju siis jagatakse hobuseid värvide järgi ja mul on hetkel "must-valgete sokkidega"-periood. Carp tundub iga korraga kiiremini soojenevat ja leplikumaks muutuvat. Ka ei lähe ta enam trenni lõpuks väga märjaks. Minust... hmm 60 min korralike säärtega ikka sõita ei jõua, seega mingil hetkel käib ratse üle sääre ja see ei ole mitte hea. Pimedast karjamaast parem ei räägi, rekord hobuste otsimisel on nähtavasti pr M. ja veel mõne nimel, kes on 45 min hobuseid otsinud. Ühesõnaga igakord karjamaale minnes hakkan kohe lund igatsema.
- Biffy Clyro, esirida-TEHTUD! (Jah mul on väike, muutuv nimekiri asjadest mis ma tahan korra ära teha.) See on vist ainus bänd, kelle pärast ma olen valmis esireas olema ja see oli täiesti fantastiline. Hoolimata mu sinistest kätest ja puusanukkidest. Ja publik...alates esimesest sõnast lauldi kõik lood nii kõvasti kaasa, et mul oli raskusi laulja kuulmisega. Biffy plaadid on head aga nende kontserdid on veel 100 korda paremad. See energia mida nad lavalt annavad, see fantastiline mängimine, valgushow jne. Palun tulge veel Eestisse! (nt homme?):D
- ja katsugu keegi mulle öelda, et köögimööbli tellimine on lihtne. Nii palju asju on vaja läbi mõelda, valida, vaielda, proovida, vaadata, arvata, mõõta, jne jne jne . Ning sellise hinna juures ei ole tootjapoolne "ei saa" mingi argument.