Kui ma tulen paljajalu...

kui ma tulen paljajalu
Sinu unenägudesse
kas Sa vaikselt siis ei palu
minu lõhna patjadesse

kas Sa tasa siis ei anu
minu soojust linadesse
minu õhku hingamisse

kui ma tulen paljajalu
muudan uned valuks

kas Sa tunneks
et Sa seekord
mul jääda paluks....

Hobustele

Kihutades põhjatuultel
sala riivad palgeid,
kabjalöögist puistad taeva
tähti helevalgeid.
Vikerkaare rohumaadel
Suure Vankri kumas,
teispool Linnuteed sind ootab
lahkunud hobuste jumal.

Soojust

Seisan üle valgete väljade
Ja neelan lumeräitseid
Läbi naha, ihu ja silmade
Tunnen nende helevalgeid maitseid.

Rahu ja vaikust ja lootust
Saadan keerlevate helveste langedes
Maapõue tukslevad soojust
Tajun kasvavates hangedes.

Ära

Ma lähen nüüd ära.
Ausõna, seekord ma lähen.
Ma lähen siit ära,
teadmata, kas seal rohkem või vähem.

Ma lähen nüüd ära.
Sule mu kandadel uks.
Ma lähen siit ära
ja iial enam ei valmistu tulekuks.

Ma lähen nüüd ära.
Näen otsid veel sõnu
kuni....
Ma lähen.
Palun, kustuta esikus tuli!

Epee

Me oleme rääkinud sellest

ja korra veel

ja taas.

Mis mõte on loopida kilde

kui ammu on lõhutud vaas?

Mis kasu on kiskuda uuesti

mu suust sõnu ja valu su seest?

Mis võitjat loodame leida

sellest korduvast epeest?

Teisele haiget tehes vigastame end.

Silmis valu kuid viha kukub suust.

Armide soolamise asemel,

oh palun, räägime muust.

Või hoopis teeme, et vaikime. Oleme päris vait.

Suletudsuuli otsime teise pisaras pilku

käest hoides vaikides nopime

maast ühiseid veretilku.

Meestele, kes lilli ei jaksa tuua

Ma tassin Sulle lille
Ma tassin Sulle lille, mu kallis
Lill on raske
Lill on tüütu
Higistab mehike tänaval hallil

Ma tassin Sulle lille
Ma väsinult tõukan ja tirin
Lill on raske
Lill on tüütu
Ma ju tulen, oh jäta virin

Ma tassin Sulle lille
Suurt, kollast ja heledat
Lill on raske
Lill on tüütu
põrnitsen mööduvat lilletut väledat

Ma tassin Sulle lille
Ma tassin Sulle lille mu kallis
Lill on raske
Lill on tüütu
Aga Sina oled armas ja kallis

Sügisvihmad

Uniselt tiksub seinakell
õhtud on pimedad ning laisad
Tuju veidi kurb ja kuidagi hell
Ahjus plaadil kaneelisaiad.

Aurav tass sooja kakaod
kauged maad ja rahvad...
ninapidi raamatusse kaon.
juba kolletavad vahtrad.

Looduspiltnik (algaja)

YABS ja viltused horisondid
rosinaid pole ja sensoritolm
Valed kompad ja segavad rondid.
Mingi reegel- üks jagada kolm.

Võtan fotoka jälle ma lähen
õpetused meeles nii karmid kui head
loodan, et valgust ei rohkem ei vähem
ja et seekord lõpuks mul veab.

Saadan foto Looduspilti
Filter on karm ja ärevus suur
Tuleb tagasi pilt, kandes silti-
täiesti igav ja kompa on puus.

Võtan fotoka ja uuesti lähen
Tubades keegi ei süüta veel tuld.
Lähen vara, kurk veidi kähe.
Et võtta ülesse hommikukuld.

Kui ma enam ei taha...

Kui ma enam ei taha
ja kui ma enam ei jõua.
Siis vanni lasen vee
ja vahtugi endale nõuan.

Maailm külm ja paha
jääb kaugele teistpool ust.
Telefoni helin- ei ma enam ei taha
Su taakordset vabandust.

Sooja lõhnavasse vanni
uputan jalad ja uputan käe.
Mulle läbi pihu valan
ja keegi mind ei näe.

Pisikeses vannitoas
loen kahhelplaadi ridu
vahumulle loobin peos
see on minu erapidu.

Üksi

Maailm on nii suur ja mina nõnda väike.
Isegi see küngas Himaalajana näib.
Kuskil selle taga tõuseb hele Päike
kuid üle mäe nii harva valgus käib.

Kui Sa hüüaks küll ma tuleks.
Nii üle künka kui ka mäe.
Ere valgus mu silmad veidi suleks...
Kuid künka taha Sina ju ei näe.

Ootama kui roniks tippu
embama neid vanu halle puid?
Enne kui kaon minevikku
kas märkad mind kesk teisi üksikuid.

Läheduses

Sinu läheduses sulan Sinu sisse
joovastudes hülgan iseend,
kaon Su isemoodi olemusse.
Lihtsalt- "attach" ja "send".

Aga kui Sa ükskord siiski lähed,
võtad kaasa minu Sinu sees.
Veidikegi kaugem olema peab lähem,
muidu murdun oma hirmudes.

Sinu kadumisest hirmsam vaid
on kaotada kord meid mõlemaid.

Roosid

Rohtunud kalmud ja ununenud rajad,
lahkunud inimesed ja kõdunenud majad,
kivil tuhmunud ammused soovid...
-kuid Su haual siiski veel õitsevad roosid.

Sa lähed

Langeb lumehelves Su põsele
ja sulab.

Sa lähed.

Läbi märja esimese lume
katmas Su õlgu.

Sa lähed.

Läbi saju.

ja mu süda on üksinda lumes....

Ootan tuult

Ootan tuult ja kerin nööri
Igale meetrile lisan oma aasta
Kerin nööri
Puhastan takerdunud saasta.

Ootan tuult ja sirutan tiivad
Silun vanusega tekkinud jooni
Sirutan tiivad
Triigin seismisest kangeid sooni.

Ootan tuult.
Kannatamatult. Nüüd?

Ootan tuult!
Nüüd?
Kohe!
Tõuseb päikseni mu tuulelohe.

Sellel õhtul...

Sellel õhtul oli mul Sind vaja
hajutamaks mineviku varje.
Neist jäänud valude kaja,
mu vaikimatu hääletu karje.

Sellel õhtul oli mul Sind vaja
hävitamaks pilte minu sees.
Rusuv kriiskav painaja.
Vang iseenese mõtetes.

Sellel õhtul oli mul Sind vaja
päästmaks mind mu enese eest...

Lapsepõlvesõber

Vahel aken arvutis vilgub,
"Kuidas läheb?", küsid.
"Hästi!", vastan ma.

Vahel tänaval kohtuvad pilgud,
"Kuidas läheb?", küsin.
"Hästi!", vastad sa.

Kuigi enam teineteise eludest rohkem ei tea.
Kui sinul on hästi,
on minulgi hea.

"Kuidas läheb?"...

Minu Kuu

Mu akendel pole kardinaid,
et mu tubades öösiti käiks Kuu.
Jalutaks mööda tolmuseid põrandaid,
valgele vaibale suruks kahvatu suu.

Mu riidekapil pole uksi,
et Kuu saaks kullata mu kleidid
ja kui oma laias voodis uinun üksi,
palun, et jääks Kuugi minuga veel veidi.

Talvine unistus

Nii lihtne Sulle selga on inglitiivad mõelda.
Unistustega katta härmatand Kuu.
Nii vähe on sõnu samas nii palju öelda.
Vaikib siiski mu külmetand suu.

Inglitiivust jäid suled vaid õhku.
Unistustest järveveele sai aur.
Palju lund sadas maha tol õhtul
ja armastusest sündis üks laul.

Hingedepäev

Ühel vaiksel õhtul küünla süütad
neile, kellest tunned puudust.
Vabandad mõttes, kui kedagi tüütad.
Otsid nende pilke pimenevast aknaruudust.
Läinud neid, kes hingele kallid.
Soe mälestus jäänud neist maha.
Läbi novembriõhtu halli
kumab küünal nendeni pimeduse taha.

Ilusat hingedepäeva soojade mälestuste keskel!

Jäljed

Sa tõused, et minna.
Su istumisest samblale jääb lohk.
Käest keerutad kinda
ja vastu sammalt puutub pihk.

Sinu koht saab looduseks vormitud.
Sinu jälg ei jää võõrana siia.
Korjad üles pudeli, kellegi loobitud
ja teed kaduvad jäljed luiteliiva.