- 20 aastat EMO külastusest. Ja nüdü oli võimalus uuesti minna. Eelmine kord oli palju põnevam, nimelt kankaani tantsides tõmbas C. enda jala pikalt pinde täis ja sama kleidiga suurema saatjaskonna saatel ta sinna jõudiski. Rahvas oli vähe, arstid toredad. Nüüd õnnestus mul sulgpallis säärelihas kuidagi suure plaksuga ära tõmata ja nii, et üks jalg muutus täiesti kasutuks. Teinepool sai rõõmsalt hõisata Savikas in da house. Arstid oli tõredad aga jalg vaadati üle ja saadeti puhkereziimile. Esimene päev puhkust oli täitsa tore aga teise päeva õhtuks hakkas igavus täiega tapma. Mis siis ikka, läksin sinna kus väga liikuma ei pea- metsa linnuvaristusse :D
- Tagasi sadulas. Hetkel olen juba kaks korda ka Tibuga sõitmas käinud. Esimene kord oli puhta jalutus ja veidi traavi. Nüüd aga tegin paar galoppi ka juba. Häda hakkab siis jalg tegema kui seda säärt on hobusele vastu vaja hoida ja nagu kiuste see pool kus Tibu sisse kipub mul vajuma. Uusi kombeid oli ka üks selle ajaga õppinud. Mõtlesin et jalutan stekkidehoidjast mööda ja haaran üheigaks juhuks kaasa. D. pani puhinal tagurpidi käigu sisse ja kukkus vastu vaidlema. Egas midagi nagu temaga ikka sügavalt sisse-välja hingata ja veidi haaval iiesti üritada. Poole tunni pärast polnud ta midagi selle vastu, et ükskõik mis asendis seal ära käia.
-Tüdruk-Kes-Jookseb-Koos-Huntidega (-Vastasuunas :D). Käisin oma tetri vaatamas. Tedred olid ära kolinud oma lagendikelt ja mäng käib eemal raba peal. Lagendikelt kolimise põhjuseks on nähtavasti filmivõteteks püstitatud majalobudikud. Mõtlesin, et mis siis ikka, lähen hiilin sinna lähemale. Eks ta veidi kõhe on, sest ma seal nii hundi kui karu jälgi kohanud. Aga ma selleks ajaks juba pikalt olin seal trampinud ja õigustatud arvamus oli, et kõik kes mind kardavad on juba lahkunud. Tatsan siis mina rõõmsalt metsa serva poole ja... ei tatsa mina üldse mitte üksi. Vaatan selg vaatan saba vaatan.....HUNT. Ja kõik õpetused olid meelest läinud, et ära jookse, jää rahulikuks, tema kardab sind rohkem. Minu reaksioon oli pigem "WTF! Appi! Hunt! Run, Fooorrest Run!" . Noo mingi kümme sammu jooksin siis haige jalg enam ei tahtnud joosta ja mul meenus ka, et oot pilti ju ikka ka tahaks et poegi ju veel pole, kõht ei tohiks ka teistel tühi olla (kuna rabapealne ju õnneuimaseid tetri täis). Aga enam ei kedagist, ju tema lahkus teises suunast. Adrenaliin laes, uni läinud, ootasin veel pikalt aga enam ei tulnud kedagi. Nii, et hetkel karu veel metsas nägemata ja ausalt... ega ei tahaks näha ka :D
