- Eksam nimega M. D. jalad vandusid soojale ilmale alla ja üks nigut pakk all. Juba talliparklas treener M. kohates ja ta silmis kavalat pilku näha sain aru, et läheb huvitavaks. Seega D. asemel oli mu nimi hoopis asjaliku mära M. taga. (Ja ma saan aru, et see M-ide sadu mu lehel ajab juhtme kokku aga nii lihtsalt on). Leidsin peale mitmekordseid kontrollimisi koplist ka õige hobuse. Lõpuks leidsin ka õige varustuse. Sammusin asjalikult maneeži, et mis see siis ära ei ole. Ja siis.. algas eksam. Amatööride eksamil ratsmeid kasutata ei lubatud st igasugune kontakti korrigeerimine kästi kohe ära lõpetada nii mära kui treeneri poolt. Mära oli nõudlikum. Nii ja siis sammu, otse.. khmm.. ma ainult arvan, et see on otse, tuli alt poolt vastu. Kui üks jalg ikka teisest üle käib siis mära seda ka näitab. Kurv ahaha kukute ette, palun teie peatus. Teine kurv ahaha vajusite seljast ära, palun lahkume rajalt. Kaks ringi sõidetud ja minul aju uut infot juba ääreni täis. Lõpuks saime enam vähem nii cruisima, et nii mulle kui talle sobis (loe: me päris igas kurvis ja kaares ei seisnud). Nii traav.. kergendamine.. palun teie peatus. Eeeee. Ok lähme uuesti... uuesti peatus. Nii ajurakud tööle kuskil on mingi error. Selge põlved.. ei tohi nii kinni põlvedega kergendada. Nii uuesti.. traav.. kergendamine.. peatus. Oeh..eee....Selge, ei tohi kurvis ettevajuda taas. Nii.. traav..keeergeeendamine... oot .. ja võnkadi võnkadi. Mära lahendus amatööridele .. kui sõita ei oska teed paigal kuiva trenni. Nii ennast korda. Mära korda. Nii samm on juba enam vähem võtaks veidi ratset ka lühemaks. Ok ei võta. Nii samm aktiivsemaks. Nii ei üks kurv tehtud. Nii teine kurv ka kuidagi õigele jalale toetatud. Nii sirge sai ka sirgeks. Peatus. Ääääääääääähäää. Liiga palju kõhulihast. Märale veidi puhkust ja endale ka. Ja uuesti.. ja uuesti.. ja uuesti. Ma pole tükk aega nii õnnelik olnud kui trenni lõpuks saime traavis kergendatud ja voldid sõidetud. See on kui traktori seljast kosmoselaeva juhtima satud. Igal juhul väga äge. Ja iga õpilane võiks korra aastas selle mära seljas ära käia. Vead on kilomeetri kaugusele näha. Märast vaid hakkaks kahju, ta ei tundunud väga rahul olevat mu sooritustega ja ta oli ise ka väga väss kogu sellest mõtte tööst, et mida see hunnik seal sadulas tahab. D. sai ka jalad puhtaks ja kreemi peale. Loodame, et töötab kiirelt.
- Pördapörguti ja hatifnatid ja irdmunalised merineitsid ja kulliaugud ja kala püüdvad junikornid ja lauamängud, mis teevad näu.
2019-02-27
2019-02-04
LKV-91
- "Eläma on ihmisen paras aikaa."" Lentää Nykaisen Matti, lentää!!"! Meie hulgast lahkus Matti Nykanen. Miks see oluline on, sest siis kui meil polnud veel laulvat revolutsiooni ega sini-must-valget ja Levandi oli pidavalt neljas- oli meil Matti Nykanen. Ja film "Matti" mulle ka väga meeldib seega "Elämä on laiffi" ja "Iga tšääns on võimalus"
- Plekkp***ga vedruvasikas. Ühesõnaga hobune tuleb ilusti ära, samm on uhke ja meeleolu ülev- viimase tõestuseks see, et üks ajas silmad punni ja auruveduri ponideaediku kõrval tööle. Mul võttis tükk aega, et aru saada, et selle põhjuseks oli väike aedikus olev J. kelle selg oli üleni lumine ja kes seljaga meie poole seisis. Auruvedur lõpetas puhisemise kui J. külje keeras. Seejärel oli mingi lumine silopall, mille ümber nöörid lehvisid ja see pole veel kõik- enne talliust oli tuisukäes saepuruhunniku peal olev kile ka veel laperdama hakanud. Väike vapper D surus end mulle lähemale, puhus end vapraks ja tuppa me saimegi. Väike naljanina. Hiljem maneezi minnes, samades asjades möödudes ei tulnud meeldegi, et peaks neist välja tegema va see silopall. Aga kujuta nüüd ise ette seest tühja veidi lössis silopalli. Täiesti võimalik ju et seal lumeall lamab mingi koll, kelle suu on kohe kohe valmis hobuseid neelama. Ninakarvad veel laperdavad tuules ka :D. Ja siis sõidus.. potpotpot ja kogu mootor suri välja. Hmm. veidi aktiivsemat nõudmist ja... hobune üritas sadula alt ära joosta. Ok patsu patsu ja rahulikumaks veidi ka et hop oleks. Hoppi polnud. Olid neli jalga mis asusid umbes kilomeetritse vahedega kuskil eriilmakaartes ja suhtlesid omavahel tavaposti teel. Seega kui esiots võttis end kokku, siis tagumisele otsale sai alles kiri posti pandud ja polnud lootust et see samal päeval kohale jõuab. Proovisime nii ja proovisime naa. Voldid, serpantiine, sammu traavi üleminekuid. Kõik mis töötas, töötas ca 5 minutiks, siis oli jälle üks taguripidi ja jooksus.. ilma jalgadeta.. need veel ei teadnud, et jooksma peaks. Ca poole tunniga oli mul juhe koos, relvad otsas ja läksime algusesse tagasi. Kes seda teab kas see õige taktika on aga ma tunnen end turvalisemalt, et kui mitte midagi kuhugi ei vii ja ma ei suuda põhjust välja mõelda (mis ei välista ka d terviseprobleeme vms). Siis back to the basics ja tegelema lihtsate asjadega. Sammu töö, peatuste kallal nikerdamine, jalutused vahele jne. Et põhimõtteliselt lähen sinna kus töötan hoopis hobuse koostöö ja käskudele reageerimisega jne.
- Põnts-põnts. Järgmine hommik, uus päev. Sadula jätsime panemata. Ja öeldes treenerile, et mul võib aega minna ja lastele, et ei naera enne kui sama vanad olete. Üritasin elegantselt hobusele selga hüpata. Elegantsist jäi puudu aga esimese korraga sain kohale. Täitsa tore oli va, et veidi võttis aega, et arusaada kuidas neid rippuvaid asju nimega jalad täpsemalt hoida. D. aga oli tore ja kõik jalad olid koju jõudnud. Veidi oli alguses ikka ebakindel sest sellest juba aega möödas. Aga saime üle. Galoppis soovitas M. et ma ei teeks elu endal eliiga keeruliseks vaid hoiaks hobust kaartel, et siis kergem teda lühemana hoida. Töötas, kohe väga töötas. Ise rahul :)
- Pahad sulailmad :( Nii kui sula nii D. jalad jälle katki. oeh. Õnneks lubati nädalalõpuks külmemat. Ja D. on hakanud juurde ka võtma. Jeee.
- Määdzik ja kui sa pildevalt pead aitama jonnakat poni T.-d lastel tuppa tuua. Siis pole vist polegi nii määdzik kui poni sind väravas nähes kablutades vastu jookseb. Määdzik on päris tihti selline porgandi värvi ja porgandikujuline.
- Plekkp***ga vedruvasikas. Ühesõnaga hobune tuleb ilusti ära, samm on uhke ja meeleolu ülev- viimase tõestuseks see, et üks ajas silmad punni ja auruveduri ponideaediku kõrval tööle. Mul võttis tükk aega, et aru saada, et selle põhjuseks oli väike aedikus olev J. kelle selg oli üleni lumine ja kes seljaga meie poole seisis. Auruvedur lõpetas puhisemise kui J. külje keeras. Seejärel oli mingi lumine silopall, mille ümber nöörid lehvisid ja see pole veel kõik- enne talliust oli tuisukäes saepuruhunniku peal olev kile ka veel laperdama hakanud. Väike vapper D surus end mulle lähemale, puhus end vapraks ja tuppa me saimegi. Väike naljanina. Hiljem maneezi minnes, samades asjades möödudes ei tulnud meeldegi, et peaks neist välja tegema va see silopall. Aga kujuta nüüd ise ette seest tühja veidi lössis silopalli. Täiesti võimalik ju et seal lumeall lamab mingi koll, kelle suu on kohe kohe valmis hobuseid neelama. Ninakarvad veel laperdavad tuules ka :D. Ja siis sõidus.. potpotpot ja kogu mootor suri välja. Hmm. veidi aktiivsemat nõudmist ja... hobune üritas sadula alt ära joosta. Ok patsu patsu ja rahulikumaks veidi ka et hop oleks. Hoppi polnud. Olid neli jalga mis asusid umbes kilomeetritse vahedega kuskil eriilmakaartes ja suhtlesid omavahel tavaposti teel. Seega kui esiots võttis end kokku, siis tagumisele otsale sai alles kiri posti pandud ja polnud lootust et see samal päeval kohale jõuab. Proovisime nii ja proovisime naa. Voldid, serpantiine, sammu traavi üleminekuid. Kõik mis töötas, töötas ca 5 minutiks, siis oli jälle üks taguripidi ja jooksus.. ilma jalgadeta.. need veel ei teadnud, et jooksma peaks. Ca poole tunniga oli mul juhe koos, relvad otsas ja läksime algusesse tagasi. Kes seda teab kas see õige taktika on aga ma tunnen end turvalisemalt, et kui mitte midagi kuhugi ei vii ja ma ei suuda põhjust välja mõelda (mis ei välista ka d terviseprobleeme vms). Siis back to the basics ja tegelema lihtsate asjadega. Sammu töö, peatuste kallal nikerdamine, jalutused vahele jne. Et põhimõtteliselt lähen sinna kus töötan hoopis hobuse koostöö ja käskudele reageerimisega jne.
- Põnts-põnts. Järgmine hommik, uus päev. Sadula jätsime panemata. Ja öeldes treenerile, et mul võib aega minna ja lastele, et ei naera enne kui sama vanad olete. Üritasin elegantselt hobusele selga hüpata. Elegantsist jäi puudu aga esimese korraga sain kohale. Täitsa tore oli va, et veidi võttis aega, et arusaada kuidas neid rippuvaid asju nimega jalad täpsemalt hoida. D. aga oli tore ja kõik jalad olid koju jõudnud. Veidi oli alguses ikka ebakindel sest sellest juba aega möödas. Aga saime üle. Galoppis soovitas M. et ma ei teeks elu endal eliiga keeruliseks vaid hoiaks hobust kaartel, et siis kergem teda lühemana hoida. Töötas, kohe väga töötas. Ise rahul :)
- Pahad sulailmad :( Nii kui sula nii D. jalad jälle katki. oeh. Õnneks lubati nädalalõpuks külmemat. Ja D. on hakanud juurde ka võtma. Jeee.
- Määdzik ja kui sa pildevalt pead aitama jonnakat poni T.-d lastel tuppa tuua. Siis pole vist polegi nii määdzik kui poni sind väravas nähes kablutades vastu jookseb. Määdzik on päris tihti selline porgandi värvi ja porgandikujuline.
Subscribe to:
Posts (Atom)