LKV-66

- Jalad. Üks, kaks, kolm neli jalga täpsemalt. D. pügati ära ja karvade alt tuli kogu ikaldus välja. See et kõik nüüd näha on, on tore. Aga see mis näha oli mitte nii väga. Igal juhul on ta nüüd pesust maas, et jalad niiskust ei saa ja puhastame lillaveega. Värskelt pügatuna veedab ta öid toas ka nii, et nüüd peaks jalad kuivas olla saama küll. Oeh... ma lootsin et jalad paremad kogu selle mässamise peale aga see mis töötab suvel, sellest pole porisel talvel kasu miskit.
-Tuut-tuut. Selle eest aga käisin D-ga sõitmas peale pügamist kui ta oli paar päeva toas juuksuris olnud ja esimest korda karvutuna ringi sai vuhkida. Maneezini astus nii nagu Carp läheb platsi võistlustel vallutama. Kui aga tee jagunes kaheks st paremal koppel ja vasakul maneez arvas tema, et me olime ju teel kopli poole. Maneezis vuhkis ka tähtsal kõnnakul ringi. Tegime sammu-traavi põhiliselt, et seisnud jalad tööle ilusti saada. Galoppi ta arvas et ta ei taha ja ma ei sundinud ka. Maneezist välja tulles, taas, et tema läheb nüüd koplisse jah nii, täies varustuses. Ja kui välja minnes ei olenud aega mõeldagi et tee libe on siis tagasi tulles ta kohe üldse ei saanud sammukestki enam kiiremini astuda :)
- Käisin jõululaadal oma fotonurgaga ja tõesti fotograaf tahab ka süüa ja tal on ka vaja arveid maksta :D

LKV-65

-Töö tegi ahvist.... arvuti. Töö võtab kõik ajurakud, vabad hetked ja mõistuse. Mille tulemusena üks tööst väsinud kodanik K. eile parklast väljudes unustas tõkkepuule märku anda, et tulen ja tõkkepuuga pähe sai. Auto siis, mitte K. Ego sai ka põrutada ja järgmine autojuht suutäie naerda.
- Väikesed ratsanikud. See on ikka nii põnev tegevus. See katsetamine ja mõistatamine kuidas ühele või teisele lapsele ligi saada. Millised on tema head omadused mida edendada ja mida hoopis järgi aidata. Ja kellel lasta rohkem rääkida, ja kellele anda ülesandeid kus rääkimine ununeks :) Ja et tuleb öelda Tere ja Aitäh ja Palun :D
- Lumiiiii on silminiiiii. Ja eile tallis oli -11C. St tavapäraste jalapesu asemel tegin D-le kuivpuhastust ja "määratlesin probleemsed kohad" reedeks.
- Laiskus on edasiviiv jõud. Kuna nii külm on ja D-l on jätkuvalt uhke kasukas seljas on kogu trenni eesmärk sõita niimoodi, et hobune oleks rahulik, chill jne, sest muidu on karistuseks see, et istume tunde toas ja ootame kuni ta ära kuivab. Ja, see ei tähenda, et me saame trennist viilida ja lihtsalt kulgeme. Ok õigluse huvides paar pisikest jalutuspausi tegime rohkem kui treener ette nägi. Lihtsalt kui D ei hakka muretsema ja kiirustama ongi kõik nii ilus ja lihtne. Aga selleks peab seljas ka väga täpselt sõitma ja rahulikult ja küsima kõike piisava varuga ette tema jaoks st minul oli seal seljas piisavalt palav.
- Pühapäeva hommikune teraapia. See on siis minu teraapia. Igakord kui äratuskell heliseb siis ma mõtlen, kas ikka on vaja aga kui talli jõuan siis on vaja, ja kui koplisse jõuan siis on väga vaja ja kui platsilt ära tulen siis on selge, et see oli lausa hädavajalik. Olime tublid, tegime kõike korralikult ja tasakaalukalt ja kordasime reedeseid harjutusi. Ise rahul, hobune kuiv. Jeee.

LKV-64

-Kaamos. Tuli pääle. Tahaks ainult kodus küünalde ja kaneelisaiadega teki all nurru lüüa.
- 52 secound fame. Käisime D-ga selle aasta TIHS-l tori tõu esivanemaid esindamas st esindas ainult D, mina olin "kaaslane". Ca 50 hobuse lavashowga kaasnes muidugi ka märkimisväärne kaos, infokadu jne. Aga üldmulje tsiteerides mu ühte nähtud tuttavat "te vist ei saanud väga palju harjutada". :D Aga igal juhul jäid kõik meie hobused ellu. D küll väikeste kahjudega kui üks pisike täkupoiss suutis vaikselt meile selja taha hiilida ja tutaka ära pani. Löögi eest saime ära aga väikse kabjatripsu saime kirja. Ahjaa ja ma jooksen liiga aeglaselt ja hästi kasvatatud D on nii tubli ja jälgib ju minu liikumist. St kui mina ikka maha jään, jääb tema ka. Ja järgmisel päeval tuli ta ilusti minuga koplist ära st ju väga hinge ei võtnud :).
- Kiire. Kiire. Kiire. Järgmise päeva trennis oli D-l aga igale poole kiire. Paar sammu norm tempos ja minek. Ma ei tea kuhu.  Ma ei tea miks ja ma ei tea miks nii kiiresti.

LKV-63

Ideaalne pühapäev.
Ärkan. Kuum kohvi. Nurruv kass. Grey anatoomia. Talli jõuan siis kui seal kedagi peale tallipoisi veel pole. Hüpetega karja juurde jooksev Lily. Udune koppel. Tükk aega jalutamist läbi karge õhu, peletan linnud lendu ja saan neilt riielda. Jõuan kopli tagumisse äärde ja hobuseid ei kusagil. Hmmm... Jalutan tagasi. Suslikud on läbi väikese metsatuka minust mööda hiilinud. D. tõstab pea, tuvastab, et see olen mina ja jääb ootama. Vastu pole ta mulle ammu jalutanud. Nüüd ta lihtsalt vaatab kuidas mina jalutan :). Sätin vaikses tallis hobuse valmis ja just siis kui hakkavad esimese trenni lapsed talli jõudma, lähen mina platsile. Mina ja D. kahekesi. D. on kuidagi nii teistsugune hommikuti. Ei ta ei ole ärevuses vms. Pigem on ta hästi uudistav ja tore. Platsi äärel aia peal istuvad tihased. Lähenedes hüppavad korra puu otsa ja kui kaugenema naasevad taas. Päike hakkab vaikselt soojaks minema ja ma panen taskus vaikselt Vivaldi mängima. Ja nii me sõidame. Kahekesi. Üritan sõita võimalikult võrdselt ühele ja teisele poole st, et ma ei jääks meie ühist paremat poolt (mis muuseas pole parem pool) nautima. Diagonaalidest saavad voldid ja serpentiinid. Seismispausid venitame pikemaks (kannatlikkus on voorus). Siis minu lemmik harjutus- iga takistuse ümber väike voldikene kordamööda paremale ja vasakule. Sujuvalt, ühtlaselt. Siis galopitõsted, otsime rütmi ja tempot (nurgad jätame välja ;) ). Veidi ühele poole ja siis teisele poole. Vahetan suuna siis kui me veel mõlemad tublid jaksame olla. Meeldiva üllatusena ei ole tunda, et paremale raskem oleks. Või hobuse tempo ja samm muutuks. Galoppi vahele veidi traavivolte, et tempo ja minu istak tagasi saada. Terve trenni jooksul teeme muidugi puhke- ja tänupause. Täpselt nii nagu ise tunneme. Lõputraav ja pikk pikk jalutus kuni tennilapsed platsile tulevad. Siis saab D. veel ühe trenni teha (ma üritan sellega alati arvestada ja koormuse vastava valida, sest pühapäev pole kindlasti päev kus D. vaid ühe trenniga hakkama saaks). Toimetan vahepeal talli vahel ja seejärel tulevad tavapärased jalaprotseduurid. Jõuan koju siis kui Teinepool on ärganud ja oma hommikuse kohvi ära joonud ja kogu päev on veel ees.

Nii ma elangi hetkel töö juures oleva skisofreenilise olukorra üle :D

LKV-62

Vastutulles fännide (loe Fänni) soovile korjan oma unustatud blogi jälle üles.
Suvi:
- paarkümmend trenni endale
- paarkümmend tegelustreeningut lastele
- paar asendust treenerina
- paar fotosessiooni ja üks pulm pildistatud
- üks helikopter pildistatud
- sulgpalliga uuesti alustatud
- D. jalad jätkuvalt päevakorral
- koolisõidus võisteldud
- kassiga tilgutite all käidud
Ühesõnaga üdini talline suvi, just nii nagu mulle meeldibki :D

LKV-61

- Ja Island ei võitnudki EM-i. Ja üllatuslikult (lähtudes mängudest enne finaali) olid finaalis Portugal ja Prantsusmaa. Keda ma sinna ka enne EM-i algust ennustasin... kui ma ei olnud veel neid mängimas näinud... siis võtsin pakkumise tagasi aga.... elu ei ole õiglane, isegi jalgpalli mitte. Ja noh see liblikas Ronaldot lohutamas... mida kitši ..:D
- Puhkus. Mul nädal puhkust olnud ja hetkel on see väsitavam kui tööl käimine.
- Riia. Ilm soe, õlu külm, konverents armas nagu alati.
- D. Jõudsin talli ka ikka veidi. Üllatusena pandi meid D-ga lapsi maastikule viima. D puhul mitte nii üllatuslikult. Jagasime siis teekonna kaheks sinna tassisin mina teda ja tagasi tõi tema minu. Lapsed jäid sadulasse, galoppi saime ka seega tehtud.
- Rannas kablutamas. Hea organisaator K. orgunnis meile ratsamatka mere äärde. Väike Päike võttis mu kukile ja läksime (peale D. on kõik hobused väiksed). Pool tundi tegid tubli kooliõpilase traavi ja kergendamist siis sain aru, et nii me kohale ei jõua ja lasin hobusel end rõõmsalt ülejäänud aja ise tassida.
- Buda. Ja mis ma näen, L andis mulle teise hobuse. Vana kaval Buda logis kohe lahti, et ma veidi kõhklev tema suhtes ja esitas kogu repertuaari teemal "Kõik mis silma hakkab on koll ja tähendab kohest tagurdamist või ära jooksu". Kõik st. voolikuots, koonus, kampsun, pissiloik, poriloik, põõsas, hobune, tuul, pääsuke, kampsun teiselt poolt, voolik teiselt poolt, pissiloik hoopis teisest suunast .... jne. Lõbu laialt vähemalt ühel meist :D. Teine üritas sadulas teha nägu, et ei tea asjast midagi ja sadulasse jääda. L. "....tegelikult ta ei karda midagi". Mina peale pidama jäämist " Mis see lause lõpp oligi?" Aga kokkuvõtvalt pidin ma olema arenenud ja jätkuvalt oskama kõhust galopis pooleks käia. 

LKV-60

- Elus ja terve. D oli tubli. Oma suure olekuga sisestas poistesse veidi aukartust ja oma aeglase ja tasase olekuga sai seljas ka kõige väänikuma rahunema. Kuni platsi väravani suutis väänik, peale hobuse seljast tulekut, isegi jalutada ;) (ta muidu ainult jookseb ja hüpleb jne). Ja suurtel poistel olid pikad jalad seega ei olnud väga muret üles ja alla saamisega.
- Täna kontsert ja homme taas teraapiaklubi.
- Island-Inglismaa 2:1. st ISLAND-Inglismaa KHAAAAAKS-üks!!!!!

LKV-59

- Jaanipühad. Jeee. minu maailmas tähendab see seda, et saab palju hobustes olla. Kolm trenni ja üks retkmaastikule. Mõõõõnus. Kuigi eile sai vist D-l minust kõrini, sest kui ma paduvihmas talle järele vantsisin oli ta maa külge kinni kasvanud. Ja siis ma:
1. innustasin häälega
2. innustasin nööri otsaga
3. tirisin
4. tõukasin
5. meelitasin
6. mangusin
7. riidlesin
8. palusin
9. vandusin
1275673524183644326272544884544353 ¤%&/(%#/!!!!!!
No peale tublit veerandit tundi sai ta vist aru, et see tüütu kärbes ei kao kuskile ja tegi ohates paar sammu. PAAAR SAMMMMUUU!!!!!! Aga jah lõpuks saime tuppa ära ka.
-Teraapia. Võtsin täna õhtuseks teraapiaks D. Kui mind homme kirjutamas ei ole siis ma jäin mõne suurema kasvulise teraapialapse alla.
- Jalgpalli hooaeg jätkub.

LKV-58

- Haprake D. Tema maailmas peab kõik käima alati nii nagu on alati käinud. Iga muutus kõigutab tema hingelist tasakaalu ja mure võtab jalust nõrgaks. Näide 1. Kuna talli põhisissepääs oli remondis, toimus sisenemine varuukse kaudu. Nii kui koplitest valele teele astusime pani 800 kg pidurid põhja ja vaatas mulle otsa, et olen ma ikka kindel kuhu ma suundun. Veidi innustavaid hääli ja patsutamist tõid välja auruvedurile sarnaseid helisid ja liikuma me läksime. Ja siis olid treilerid ja siis on G. traktorit parandamas ja siis oli jälle pööre ja mina muudkui üritasin oma auruvedurit liikumas hoida. Boksi jõudes seisis D. ka seal tükk aega liikumatult, ma ei julgenud öelda, et ma kavatsen sealt valest uksest ta välja ka viia. Väike pisike murelik D. Näide 2. D. seisis talli vahel kui ühel väänkaelal õnnestus end boksis vastu seina pöörata, millega kaasneb suur müdin ja paanika. Panin ta siis boksi ära selleks ajaks. Kui väänkaela probleem oli lahendatud (no hobune püsti aga neid katkisi jalgu saab veel kaua parandada) panin hobuse talli vahele seisma tagasi. Ja tere auruvedur taas- D. oli otsustanud miski pärast, et talli üks valge sein oli kogu lärmi põhjuseks ja tema sinna lähemale enam ei lähe. Seisis kangete jalgade ja pahises. Tegin tavalise näo pähe ja asjatasin nagu ei paneks tähelegi, siis rahunes maha. Sein jäi aga lõpuni hirmsaks. Näide 3. Sissepääsu ette oli valatud uus kaldtee- uus, heledam, läikivam- see tuli ka enne korralikult lähedalt üle vaadata ja läbi nuusutada.
- Jalgpall st EM. Kaasaegne ja moderne kõigi sõbralik Eesti: "Kuulge naised minge nüüd kööki ära ja laske meestel jalgpalli vaadata". Et nagu wtf. Kogu feminism minus tegi äkkstardi ja überplahvatuse.

LKV-57

- Hunt Kriimsilma 9 ametit. Kahest ei raatsi loobuda, ühest ei saa (ja tegelt ka ei raatsi). Oo ja üks laul teile, mis siiani meeles. (Küll see inimese pea on ikka üks prügikast küll).



- Fotoelu. Neli sessiooni ühe nädalal vau. 1. pulmapildistamise ettevalmistus ehk neli modellimõõtu naist valgetes kleitides. Mul oli tunne nagu lapsel kommipoes :) 2. üks sünnipäevapidu Pöial-liisiga, 2. Hästi tore lapseootel paar. 3. Minu tavapärane rullituuri hooaeg algas. Ja ma ei saa jätta ennast kiitmata- ühe sessiooni pildid juba valmis ka.
- D. Kaks ülejäänud tööd võtsid selle aja nüüd ära ja talli jõudsin vaid ühe korra. Nii ma küll ratsutama ei õpi. Ja muidugi kõige "õigem" päev talli minna on pühapäev, kui talli vahel on miljon last ja osad hobused võistlustel ka. D. oli ühe algaja ja ühe jalutuse juba ära teinud aga sai veidi boksis puhata ja veidi silo ning oli täitsa koostööaldis. Aga otsustasin ikkagi et teeme chill trenni st. tegime enamuses asju mis meil hästi (okok paremini) välja tulevad. Nimelt ma ka jätkuvalt tõbine, seega ehk oli meile mõlemale lihtsalt fanni vaja. Korra küll kartsin et treener meid platsilt välja viskab, sest ta märkis maha keskliini mis ei läinud otse. Seega kui läksin otse sain riielda, et ma viltu. Vaatasin, kontrollisin ja lõin käega. Kui treener tahab viltu saab ka viltu, saime kiita :). Aga samas eks seda seal ise keset platsi seistes ongi raske perspektiive alati aduda. Hobuse seljas on kõrgem vaatenurk ja kergem. Galoppi tegime ilma nurkadeta (ma ju ütlesin et tegime asju mis meil paremad) aga tegelesime tempo hoidmise ja üleminekutega. Ja siis muidugi kuna ma polnud tallis pikalt käinid läks Tibu jalahooldusele julgelt 1,5 tundi. Aga ta täitsa nõus sellega, laseb silma looja ja mõnuleb.
- Väike M. on üks igavesti kaval laps. Tegime taas tema jaoks keerulist harjutust. (seekord siis selline, et loeb kuuldavalt kümme sammu ja kümne peal peab hobune seisma. St triki koht on, et seitsme ajal peab hobust juba seisma võtma). See et keskenduma peab 10-ni lugemisele ja lisaks olema tähelepanelik, et lõppus tegutsemist ära ei unusta, võttis kulmu kortsu. Ja treeneril ka. Sest ühele kavalpeale tundus, et pole ju väga vaja pingutada või mida arvata jutust: treener: "Nii oleme nüdü tublid ja keskendume ja teeme selle harjutuse ühe korra nii, et sellega hakkama ka saad" Väike M: " Ja no kui ei tule, siis ärme enam tee, teeme teine kord". :D Paha treener muidugi ähvardas, et siis ainult seda täna teemegi. See tundus vist päris hirmus lahendus ja saimegi enam-vähem hakkama.

LKV-56

- Harjutusi sabale. Reedel pandi D. painduvus ja kompaktsus proovile. Traavis tuli läbida väga väikesed pöörded. Hoidsin ilusti meeles et mõlema jalaga suunata ("tee jõele kaldad"") ja , et kuna pöörded nii väiksed siis ilusti enda taga hoida et hobusele eest liikumine kergemaks teha. Mina vist puhisesin seekord seljas rohkem. Seejärel veel latidest üle väiksed serpantiinimoodiasjad. Mis ajasid 1. D. ärvusse, sest vahed olid ebamäärased ja sammu sätimine keeruline 2. minu ärevusse sest pööre seina vastas oli ikka väga väga järsk. No ja ärevus ei kadunud enam ka galopiks kui voldigalopile järgnesid taas kitsad koridorid traavis. Ei saanud nii kiirelt D-d tagasi sobivalt aeglasesse traavi ja asi läks lappama ja tema pabinasse. Loobusin teisest suunast ja tegin suurel voldil galoppi traavi üleminekuid. Täitsa ilusad rahulikud tulid kuni 60 min läbi sai ja nähtavasti väsinud D keeras resoluutselt ukse poole . Tegin ühe ülemineku veel otsa ja aktepteerisin tema arvamust.

- Pühapäeval ei olnud D kuidagi seda nägu, et ta trenni jaksaks, viitsiks teha. Väljas puhus ka suur tuul ja mul on tunne, et see väsitab ta juba koplis ära. Igal juhul kopli väravasse astusime tempos millega koolipoiss läheb kooli ettevalmistamata kontrolltööd tegema. Paar korda jäi seisma ja vaatas tagasi suunas nagu pakkudes, et kas me koplisse ei võiks parem jääda. Siis tegi asja joogiküna juurde siis otsis mingeid parme jne. :D Mis seal siis ikka jupitasin trenni rohkemateks juppideks. Galoppi tegin suurtel ringidel ja keskendusin rütmi hoidmisele, ja nurkadele nendele #¤&))= nurkadele.

LKV-55

Elu on ebaõiglane. Ka heade inimeste vastu.

LKV-54

- D edusammud. D käis võistlemas. Minuta. Kodustel võistlustel aga näitas traavis-sammu skeemis end väha heast küljest. Mama is proud.
- Nurgad. Varahommikul M trennis (kolmas M-nimeline treener). Õnneks oli tal oma sõitjaid vähe, sest pole midagi hullemat kui 10 džigitti platsil. Eest oli veidi puine ja ei tulnud mu painetega väga kaasa aga muidu polnud hullu. Palav oli ka. Mul. Jalgadel muutsime veidi hooldust ja hetkel näib töötavat.
- Väikesed. Väike M on traavis juba päris tubli harjutuste tegemisel ja traaviski. Kuna vist tuleb natuke lapsi tallis ümber jagada proovime ta kohe-kohe gruppi panna. Väike O-ga mängisime sõnademängu ja ainus asi oli sirgelt istuda- taktika tundub hästi töötavat. Peab nähtavasti jätkama ja tempot alla võtma.
- Emadepäev. Neko ja teised,
- Hr I. Füüsika kontrolltöö nr 2. 96p sajast. Mama is proud.
- Ja uus väljakutse foto alal- lasteaia lõpupidu. Brrr tundub veidi hirmus.

LKV-53

- Here we go again. Kaotasin oma nurgad jälle ära :( jalad ka ikaldus ja see valgel jalal olev "pusa" tundub taas põletikuline olevat :(
- Sada ringi T-ga (sammulugeja õhtune seis: 21 262 sammu). Väike M sai käe otsast lahti. Ma ei küsinud ka. Võtsin korde ära, ütlesin et traav jätkub ja nii see läks :) Väike O, tegin T elu kergemaks ja kuna saime hot-dogiga S-i appi hobust hoidma siis tegime tsirkusetrikke. Lõpuks seisis hetkeks minu abiga korra lausa hobusel püsti. teised suured tüdrukud (kel muuseas polnud aega meie aitamiseks grrr häbi-häbi) viskasid väljakul hundirattaid ja lõbustasid O-d veelgi.
- Uue tehnika nädal. Tulge pildistama, mul vaja uus käppa saada ;)

LKV-52

- Väike M. ja T. Aina rohkem näevad trennid juba päris trennide moodi välja. Tegime kergendamist nii sirgel kui korde otsas (kodus oli usinasti kükke tehtud mis ka välja paistis ;) ). Seega liigume ikka usinasti sinna poole, et saaks ka grupitrenni minna. Seega lisandusid kavasse uued hädavajalikud asjad: jaluste leidmine ilma käte abita sammus aina kiiremini, traavist sammu võtmine ja kui tavaliselt "päästab" hobuse lahti võtmisest väike O. siis viimased korrad oleme ka seda pidanud ise tegema.
- Veel ühed lapsed. Nii väiksed kui suured. Tulevad alati nii, et terve ruum saab neid ja nende energiat täis. Väsitavad on aga kõik ikkagi omamoodi toredad. Kui ainult oleks nende kõigi jaoks eraldi aega...
- Vana E. Oli puhanud ja hästi. "Isver platsil pole kedagi, mina ka ei lähe" , "oot vaata TUUUL", "appike LIND lendas", "isver VIHM! SAJAB!", "vaaataaa.....vaaaata mis seal on- PÕÕÕÕSAS!". 23 a. kõike näinud koolisõidu hobune peale väikest puhkust :D. Ühesõnaga eputas ja kekutas nii et vähe pole.
- D. Oli tubli. :D Mõned trennid on kus kõik sujub ilma suurema vaevata, isegi galopivoldid, isegi kui mõni nurk ei tule välja ikkagi on kuidagi chill ja lahe. Teed trenni ära ja hobune pole muretsema jõudnud hakatagi. pr M. tuletas meelde, et jalad pikad hoiaks galopis, nimelt tahan ka end "käbiks" keerata st põlved üles ja see pidi olema ka mu väsimise põhjus galopis.
- Tere talv. Trenni lõppedes maneezist välja astudes sadas laia lund ja maa oli valge. Miks see pilt jõulude ajal küll nii õnnelikuks teeb aga hetkel on %#%&/"¤%!!!! Tulemas on paar päeva puhkust ja seitse korda arvake kas mul oli muuseas plaanis ka metsa minna. Brrr Grrr!

LKV-51

-D. Me oleme nii tublid olnud ja suutnud ära sõita nii nurki kui volte galoppis. Kilo porganit talle ja mulle eee üks rumm koolaga ;)
- Kõhvid. Kell 3 öösel heliseb kell. Autosse. Äratus Keila Statoilis. Teele. Juba lööb taevas veidi õhetama aga tempot tõstmas takistab -2C ja sellega kaasnevad libedad lõigud teel. Kohal. Viimane lonks kohvi sisse. Puud on veel tühjad. Kured kruugutavad. Ronin esimese nõlva peale ja plaanin sealt edasi liikuda aga hetkeks istun sinna pisikese männi juurde varju ja olengi hiljaks jäänud. Esimene valvekukk lendab minu ja mu planeeritud trajektoori vahel puule. Seega edasine üritamine kuskil suunas liikuda muutus mõtetuks. Lamasin siis seal. Suurel mänguplatsil ei viibinud jätkuvalt kedagi nii, et nähtavasti see on millegi pärast maha jäetud. Duelle ei hakanud samuti ühtegi silma, sest mänguplatsid tundusid kõik jagatud olema. Kõige suuremal kukel kõige suurem plats koos pisikese mängu ja uhke kännuga. Sellest veidi madalamal liiva nõlval järgmine plats paari põõsaga aga kännuta. Ja eemal lagendikul olid kaks kukke sunnitud leppima 5x5m liivalaikudega kanarbikus aga nuh väike aga ikkagi oma. Nii nad siis igaüks omal platsil kõhvitasid ja kudrutasid. Korra julges üks nooreke jala maha panna kännuga platsi isanda krundile, mille peale see tiivad puhevile ajas ja mööda nõlva liiva tuiskades alla laskus. Nooreke lahkus enne kui ütlemiseks läks. Ühesõnaga neli platsikuningat ja siis noored siin seal puudel ja kanarbikus kudrutamas. Ka päike tegi juba õhu soojemaks. Mis veel tahta kudrutavad nõlvad mõni kõhv sekka, hüüp puhus ka siin seal torusse ja üks tüütu linavästrik, kes üritas mulle pähe maanduda pidades mind tänu mu varjekostüümile nähtavasti põõsaks. Kui valvesalk oli lahkunud sain ka mina oma surnud lihaseid liigutama hakata. Autole hääled sisse ja füüsika loengusse :D
- Üleväsimus. Kui sa üritad musta pesu toppida prügikasti, pesuvahendi valad lihtsalt hooga sahtli kõrvale, ei mäleta pooli asju mida sa tegid või ütlesid, siis 14 tundi und tundub ju päris mõistlik.
- Väike M. Treener on ikka raske olla. Nimelt oli väike M kodutööst (10 kükki päevas) kõrvale hiilinud ja ma üritasin talle selgeks teha seda kui kiirelt ta kergendamisest ära väsib kui ta kodus harjutusi ei tee. Ei väsinud ära krt.
- Targutusi tallist. Arutasime midagi mille lõpp oli "... mõnda asja on vaja pikemalt õppida". Üks laps möödub ja sõnab sügavtõsiselt häälel "Elu ongi õppimiseks" ja kõnnib edasi.

LKV-50

-50. Uii viiekümnes postitus. Palju õnne!
- Muutlik aprill. Jõuan talli: +3C kraadi. Tunni ajapärast kui udu hajunud julgelt üle +10C suurel platsil. No pane end siis nii riidesse.
- Väike M ja väike O. Olime esimest korda õue suurel platsil sel aastal. Seega jalutasime rohkem niisama, ajasime juttu, vaatasime kuidas suured tüdrukud ratsutasid ja õppisime "täisistak traav", "kergendatud traav" ja "poolistak traav". Suuremad tulid veidi appi ja näitasid oma hobustel kuidas need erinevad istakud on.
- Harjumine uue treeneriga. Kõik on teistmoodi ja hetkel ma veel ei tea kui palju isetegevust ta trennis harrastada võib. Eks lastega samal ajal trennis olles on alati keeruline valida, sest tahaks vahest midagi juurde teha aga ei taha lastele halba eeskuju anda nagu ei peakski treenerit kuulama. Kasutan siis kuldsed keskteed, et trenni väga ei sega aga volte ja üleminekuid topin küll igale poole. Galopis üritasin siiski mitte segada mille tulemusel saime vaid ühele poole galoppi teha. Võibolla tabas pr M sama mis mind vahest trenni andes- aeg kaob lihtsalt kuidagi ära:D
- Galopinurgad. Mul on tunne, et ma olen asja mõlenud nüüd juba enda jaoks suuremaks kui see tegelikult on. St vaadates kuidas A. trenn enne mind sujuvalt D-ga need läbi liugles omandasin veidi roheka värvuse näos kadedusest. Ja ise sõites nii kui ma seda nurga pööret näen tabab mind mingi totaalne kramp, ja see pööre tundub nii järsk ja kole jnejnejne no ütleme nii, et mulle mõjuvad nurgad galopis nagu hobustele talvel maneezi seina taga kelgutavad lapsed- Jah nurgad nähtavasti söövad minusuguseid lõunaks ja vahel hammustavad ka õhtuooteks veel jupi peale. Aga mis nüüd edasi... kas jätta nurgad mingiks ajaks üldse välja teemast, kas ikkagi üritada hirmu murda, kas otsida psühholoog, kes suudaks parandada nurgakartust. Oo imeline google: Aichmophobia- fear of corners, sharp edges etc. Vot näe, taas üks tõbi googli kaudu diagnoositud :D
- Ei kõhvigi. Ok mõni üksik kõhv juba oli aga üldiselt ma soovitaks tetredel juba mängima hakata, sest liiga sage kell kolmene ärkamine öösle ei mõju nähtavasti hästi virmaliste pildistamisele. Viimased ma nimelt magan kõik maha.
- Merikotkas. Nähtud.

LKV-49

-Väike M. Tegime seekord päris keerulist harjutust ja nüüd on ta vist mitu traavitrenni ära teeninud :). Väikse M. nägu vajub alati veidi nukraks kui ma nurgast torbikud välja otsin, sest sel juhul on ees ootamas juhtimisülesanded ja need on veel nii nii rasked ja nõuavad nii nii palju keskendumist ja juttu ajada pole ka peaaegu üldse aega.

Ülesande eesmärk:
1. Sirgelt sõitmine on ka harjutus- Hobuse pööramisele "pööre" järgneb ka hobuse sirgeks võtmine "sirge". Mitte, et pööre kuidagi sujuvalt saab läbi ja edasi on tükk tühja maad.
2. Enesekehtestamine juhina st. pööre ja muud elemendid toimuvad vaid sel juhul kui tema seda kõlava ja selge häälega ütleb ning üritab ka ise sooritada. Erandina on lubatud siin siis juhendaja kamandamine :D
3. Keskendumine. Igale elemendile järgneb kohe järgmine.
Vahepeale puhkepause, venitusi ja lohutamist :).
- Väike O. Temaga teeme rohkem üldfüüsilisi harjutusi, tasakaalu leidmist, sirutusi ja sirgelt istumisi. Veidi on hakanud välja tulema juba ka kergendamine. Kui vaid need sõbrad Vigurvänt ja Ulakus ukse taha jääks :D
- Uus treener. Ja arvake kuidas nime lühendada ikka M. :D Jõudu blogist arusaamisel :D. Täitsa teistmoodi trenn oli. Ma vist esimest korda elus sain rivitrennis osaleda ja kuna väike lohe Tibu oli treenerile siiani näidanud oma säästuliikumisi saime "kõige aeglasema liikumisega" auväärse viimase koha rivis. Mis aga andis samas meile hea võimaluse ka üleminekuid vahele harjutada, mida Tibul nii nii vaja on. Trenn toimus ka teistsuguses rütmis seega ei mingeid venituspause vahele. Tunnetuse järgi treeneri selja taga ma neid hobusele siiski võimaldasin kui vajadus tekkis. Ma kord juba selline veidi sõnakuulmatu olen. M. kasutab ka trennis ka seismisi st keegi näitab mingit harjutus siis tavapärase rajal sammu asemel teised seisavad. See oli ka hobuse jaoks midagi uut aga kuna eelmise hobuse tagumik nina all paigal oli siis polnud probleeme. Ja kui Tibu tavaliselt sellise korraliku eesti maamehe kombel emotsioone tavaliselt välja ei näita siis seekord kui sadulast tulin toetas oma lauba vastu mu õlga ja ohkas sügavalt.
- Jalad need jalad ja veel jalgu. Tagumine vasak, mis veidi niigi alati hoolitsust vajab oli nüüd koplis kellegi griffiga pihta saanud. Pöidlad pihus, et nüüd mingi bakterikoll või põletik sinna sisse ei roni. Vasak esimene teretulemast kiilumädanik. Loodan, et saime varakult jaole. Sepp pidi ka tulema.
- Ahjaa jäälind on ka kohal. 

LKV-48

- Tibu, võistlused ja lapsed. Oi ja mu rind puha uhkusest kummis, nimelt sai D kahe lapsega ilusti sammu-traavi skeemi sõidetud. Värava vahel korra küll kahtles kas ikka tasub minna aga kuna treener käekõrval paar sammu kaasa tegi nägi, et pääsu pole ja nii ta siis ilusti oma skeemid nohisedes läbi tatsus. Ja ei lahkunud kummagi lapsega ukse suunas. Ehk siis kõik need üksi platsi ühes otsas sõitmised ja chillimised tasusid end ära. Nii tubli pisike. (Ja lapsed olid ka mõlemad muidugi tublid :) ).
- Tibu, võistlused ja mina. Kuna lastega oli kaks skeemikest juba tehtud, küsis ta värava vahel ka minult, et olen ma ikka oma plaanis kindel. Sammu, traavi osa oli kenasti (va voltide suurused mida ma tahan ikka pidevalt trenni-säästu omad teha st lõigata maha rajale astumise jagu meetreid kuna seal tavaliselt keegi juba sõidab). Aga selle eest meie nüüdne lemmikkohtunik A. pani meile meie esimese "8". Ja siis... siis tabas meid galopp :(. Kohtunik L. kommenteeris seda järgnevalt "mis teil juhtus????". Ühesõnaga voldid loperguseks, hobune pikaks, nurgad sirgeks jne. Ühesõnaga on jätkuvalt mida harjutada. Kuna aga traavi osa plussidega saime galoppi osa miinused tasa siis tulemus ei tulnudki kõige kehvem.
- "Kõige vanem osaleja" hmmmm selline tiitel siis .... hmmm juba ..... hmmm. Vat siis kui harrastajate hulgast vaid kaks osalejat.
- Lapsed hobused ja muud loomad st tavaline pühapäev. Hobustel on kevad ja väike J. "kohendas" väikest ratsanikku oma seljas väikese tagumiku viskamisega. Suure kiitmise peale sai algul hirmus asi hoopis uhkuseasjaks, sest väike ratsanik jäi ilusti selga. Poni T. arvas ka, et väljas on piisavalt soe ja ilus, et ennast käest lahti üritada tõmmata. Väikese madina peale jäin seekord mina peale.
- Tibu ja vigade parandused. Mis lahingus raske see õppustel uuesti st. A., kes oli kohtunikust kehastunud nüüd treeneriks, otsustas kõik hinnetelehel kirjapandu mulle füüsiliselt selgeks teha. Ähkisime puhkisime seal hobusega mõlemad aga mõningate asjade eest saime ka kiita.

LKV-47

- Lihtsalt niisama. T. on meie üks põhilisi teraapia hobuseid- hea rahulik, väikese liikumisega ja väga "pommikindel". (Veel pommikindlam on vist vaid shetikas J. kes kord suure tormiga mu tegelustrenni ajal maneezi sattudes viskas seintele vaid ühe üleoleva pilgu nagu öeldes, et minu maailmas otsustan mina millal seinad lendavad). T.-l on aga üks väike krutski- nimelt mitte alati kaugemalt kopli otsast hobust ära tuues ei jõua koos hobusega väravani. Vahel keset koplit surub T. jalad vastu maad keerab kaela vastassuunas ja läinud ta ongi, koos nööriga. Seega näitasin seekord hobusele, et mu taskutes head paremat leidub ütlesin, lähme ja nii ta mulle järgi tatsas. Lihtsalt niisama. Värava all sai päitsed pähe ja kommi põske. Kõik rahul.
- Tibu tuli trennist üle. Oli end mõnusalt soojaks jooksnud aga mitte ära rahmeldanud. Seega asusime usinasti trenni kallale. Liiga usinasti. Kuskil poole tunni pärast olin mina läbi. See on kui kipub meelest ära minema et 2 tegelustrenni+1 jalutus+enda trenn on päääääris palju. Näljasurmast päästsid õnneks ühed talli tekkinud kukkumis-muffinid. Tänaseks harjutuseks oli jupike varsti tuleva koolisõiduvõistluse skeemist. Läks lappama :(. Treeningu peab vist (vähemalt pühapäeviti) jagama väiksemateks juppideks. Ja mul tekkis täiesti lootusetuse tunne, et ma kunagi ei õpigi galoppi õigesti sõitma. vaata kui kaua aega hea traavinigi jõudmine aega võttis....

LKV-46

Tegelustreeningud. 

See on siis see millega vaikselt oma trennide kõrvalt tegelen. Mul on kaks väikest usinat õpilast, kes on ponijalutusest välja kasvanud aga pole veel seal maal, et grupitrenniga liituda. Alustasime sealt kus samm oli põhiline, traav ka veidi aga aeg tundus veel hobuse seljas veidi pikk ja igav- siis õppisime tähti, numbreid, loendamist, paremat ja vasakut poolt, tegime hobuse seljas võimlemisharjutusi jne. Ja aina rohkem kallutasime tegeluse ja ratsutamise vahekorda viimase poole. Nüüd oleme jõudnud sinna kus tund aega ratsustamist ei tundu kummalegi tüdrukule enam tüütu ja igav. Kuigi mõni harjutus on keerulisem ja võtab kulmu veidikeseks kortsu :D Ja kuigi vahel tähelepanu hajub ja harjutust tuleb ikka uuesti ja uuesti korrata :D
Hetkel jagunevad trennid neljaks: täpsustreening, juhtimistreening, traavitreening ja võimlemistreening. Kuna jätkuvalt pean õigeks väikeste puhul ka piisavalt puhke-, võimlemis- ja jutupause siis ühes trennis keskendumegi vaid ühele asjale. Samuti lähtudes lapse füüsisest ja keskendumisvõimest peab mõnikord tegema pause rohkem, sest trenni lõpu eesmärk on rõõmus laps, heas tujus hobune ja rahulolev juhendaja:D

Täpsustreening:
Nagu nimigi ütleb on eesmärk teha kõikke täpselt. Vähem füüsilist koormust aga nõuab rohkem keskendumist. Näiteks harjutus: korderingile on seatud vastaskülgedele tobikutest "väravad". Ülesanne on kas teha mõlemas "väravas" peatus või ainult ühes ja teisest läbi jalutada. Tundub lihtne aga pole teps mitte, sest peatus tuleb teha täpselt "värava" keskel, hobust ei tohi sikutada ega tirida, juttu ei tohi ajada ja pilk peab olema suunatud ette mitte juhendajale ringi keskel. Ja kui peatus on vaid ühes "väravas" siis kipub see suure ringi peale ikkagi vahel ununema. Harjutuste vahele ka siin teeme veidi traavi ja ikka usinasti võimlemist ja jutustamist. Nii tore on, et ka laste jututeemad on aina rohkem hobuse ja vahel ka harjutuste kohta. (Hobuse peatumise ja liikuma hakkamise märguanded)

Juhtimistreening:
Eesmärk hobust juhtida. Hetkel lastele kõige vähem lemmik ja võtab vahel kohe kulmugi kortsu. Harjutus on päris pikk ja nõuab pikalt keskendumist ja mõtlemist. Hetkel koosneb meie tüüpiline rada väikesest slaalomist 7 torbiku vahel siis pöördest kas paremale või vasakule ja suure ringiga tagasijõudmisest slaalomi algusesse ja uuesti alustamisest. Sellel rajal on päris palju asju mis last segada võivad- nt on ring piisavalt suur, et ära unustada kuhu neil hobune ikka tagasi on vaja saada. Samuti nõuab keskendumist slaalom ikka paremalt-vasaskult-paremalt-vasakult: vahel lähevad käed ikka sassi mis hobust juhtima peaks ja kuhu poole üldse jne. Keerulisemal juhul on suurel ringil ka mõni "värav" kus vastavalt juhendaja käsule tuleb kas peatuda või läbi jalutada. (Hobuse pööramine, juhendaja kuulamine harjutuse ajal)

Traavitreening:
See annab suurema füüsilise koormuse. Ikka kergendamine, poolistak, täisistak, harjutused. Püüdleme sinna poole, kus saame traavis tasakaalu nii paikka, et saame lisada ratsmekontakti ja sammu-traavi üleminekud ja peatused. (Traav, traav, traav. Vastupidavus).

Võimlemistreening:
Võimaluse korral jätame sadula talli ja harjutame tasakaalu ilma sadulata. (Tasakaal)

Kuna hetkel on maneez treeningute ajal tavaliselt vaid meie päralt on keskendumine harjutustele juba päris hea. Mida ei saa aga öelda hobuse valmispaneku kohta tallis :D Ikka vahel eksib tee teist hobust patsutama, koera või kassi otsima jne. Ja nii väga on vaja ju vaadata mida teised lapsed talli vahel teevad.

LKV-45

- Äärmusest äärmusesse. Peale kaheksat tundi kontroritööd (loe: tagumiku laiaks istumist) ja autosõitu talli (loe: tagumiku laiaks istumist) võib esimene asi tallis olla ka hobuse püsti aitamine. Ja ega lootusetult end vastu heinapalli pikali ei või ju keerata end mitte väike poni vaid ikka talli üks kõrgemaid (loe: raskemaid) hobuseid. Igaljuhul oli D-l õnnestunud end koplis selliselt heinapalli külje alla keerata, et hoolimata koplikaaslaste abist takistava heinapalli hävitamisel, ei saanud ta enam oma jõududega hakkama. Kolme naise ühine ramm ja püsti ta sealt saime. Vaene poiss oli hingepõhjani tekkinud situatsioonist häiritud ning toodi tudisevate jalgade peal boksi rahunema. Paari tunni pärast oli poiss aga nii palju juba toibunud, et vastuseks minu liikumisele kostis boksist küsivaid puristusi kaera puudumise kohta.
- Väsinud Tibu. Tibu oli eelmises tunnist ühe pisikese ratsanikuga uljalt ringi lehvinud ja veidi väsinud. Pisikesele rastanikule kiidusõnad, sest kuigi väsinud oli Tibu heas tujust ja ka lühemale ratsmele ei järgnenud mingit torinat. Esimese traavi ajal tekkis palju koperdamisi sisse, mis võis johtuda sellest, et pisikese ratsaniku all jookseb ta siiski veidi teises asendis kui see mis mina tahan ja just oli selja taga päris hoogne galopp. Teise traavi ajal oli ta väga tore ja ka vasakule galopp oli enam-vähem. Paremale galopp oli aga täielik ikaldus :(. Samm lagunes kogu aeg laiali, pöördel asetuse kättesaamisest rääkimata. Kui noorem seltskond hüppeid harjutama hakkas läksime tagasi traavi-sammu voltide juurde sekka mõned peatused (mis ikkagi veel kõiguvad :( ). Selle peale hobune võttis hoiaku nagu kohe-kohe tuleks mingi keeruline harjutus (NB! Kui seljas hinge kinni hoida siis pole imestada, et hobune sellise hoiaku võtab).
- Sadul. Tibu sadul mida ma üritan kasutada nii vähe kui võimalik sundis ka eile keset rastutamist mind unistama ühes blogis tutvustatud ratsutamise aluspesust: http://www.derriereequestrian.com/. See sadul on nii vägivaldne mu vastu. Kuidas üks sadul üldse saab nii vägivaldne olla? Ausõna ma olen teda võimalikult hästi kohelnud ja ka sadulakreemiga teda lisaks moosinud aga kasu ei midagi.
Nii, et tsiteerides soomlanna blogi: Rohkem pehmendust võib päästa nii su abielu kui ratsutamise.
- Füüsika. Kaasõpilastel on tekkinud mingi kummaline arusaam, et kuna ma suudan kodused ülesanded ära teha (loe näidisülesannete varal vastused saada) siis ma peaks suutma füüsikat ka neile õpetada. Muhaaahaaa ühisõppimine saab lõbus olema.

LKV-44

- Harjutused sabale. Ühes trennis ületasime üksikuid madalaid latte traavisammus st säilima pidi traavisamm ja ei mingeid hüppeid (no nagu kavaletid aga üksikud. Kõik targemad minestage nüüd aga mul pole jätkuvalt aimugi kuidas asju õigete nimedega nimetada). Esimene katse läks meile omaselt suure hooga, puterdades, pabistades- tapsime ühe plangu, sooritasime mitte-nii-elegantse planeerimatu hüppemoodi asja jne. Õnneks tuli treener appi ja täpsustas kuidas selliseid harjutusi tehakse. Egas midagi teiseks katseks otsisin kõhulihase tagataskust välja, üritasin hobust üleliigsete märguannetega ja segamistega mitte koormata ja saime hakkama va viimane kus raja taha kaugele-kaugele ilmus üks hobune, minu tähelepanu hajus ära ja Tibu arvas, et kui mina andsin alla siis võib tema ka. Õnneks tuli parandusvoor ja saime vead parandatud.
- Harjutusi sabale veel. Oi ja eile tegime galopitõsteid valesse jalga. St pikas küljes tõste ja enne järgmist nurka tagasi traavi. Esimene läks meile nii omaselt (putras-putras-skaali). Tibu võttis selle peale tuurid üles nagu ikka kui ma olen talle suutnud märku anda, nagu ta oleks midagi valesti teinud ja üritas igas nurgas mulle õigest jalast tõste juurde pakkuda. Kuna ta korraliku grupihobusena loeb kiituseks õige tõste eest seda, et tal lastakse edasi joosta ja märkuseks seda kui ei lasta, siis nüüd tuli talle selgeks teha, et traavi tagasivõtmine on ka hää. (Meelde jätta- tuleb harjutada galopp-traavi üleminekuid). Egas midagi otstes paar rahustavad traavivolti tagasi, veidi kiitmist häälega ja viienda/kuuenda tõste ajaks oli hobusel harjutus selge. 
- Hobune ei usalda seismist? Igaljuhul on mul selline tunne. Seisma jäämised on kõik sellised, et neli jalga ei ole maas vaid hobune jääb kuidagi ootele (???). Et äkki peab veel astuma kuskile, ette või taha vms, igaks juhuks kõigub kuidagi kikivarvul. Ja kuna ta repertuaari on nüüd lisandunud tagurdamised üritab ta neid iga mu veidigi ettevajumise või allavaatamise peale pakkuma hakata.
- Uued hobid: matemaatiline analüüs ja füüsika.

LKV-43

Põhitreeneri vahetumisega on vähemalt hetkel tunne, et peab taas "blogistama" hakkama- infot lihtsalt tuleb nii palju, et osa kipub muidu üle ääre ära pudisema. Põhiliselt müdistan, mässan, vaidlen, töötan, kiidan, kalken jne Tibuga edasi. Nojah tegelikult küll vaielda ja kakelda pole temaga mõtet, sest ainus millal tema puhul mingitki allumatuse moodi asja päevakorda tuleb on siis kui ta segadusse satub/ennast ebaõiglaselt kohelduna tunneb/solvub. Ok ja siis kui väsinud ka on. No ja kõigil nendel juhtudel pean ma tegelikult vaidlema ja kaklema iseendaga (st füüsis vs mõtted jne).
- Sadul! Esialgu on siis nii, et ei mingit sadulata ratsutamist kuni mu enda korsetilihased veel vormis pole (ja, ei -kera pole vorm).
- Platsitunnetus! Jätkuvalt ma suudan ristirästi sõitjatele ette jõuda, keerata diagonaalile unustades vaadata, et sellel asub takistus ja seejärel mingi lombakas-ahastava-käänu sinna sisse keerata. NONONO
- Parem säär! Auuuu!
- Galopp! Jätkuvalt mu kõige kehvem allüür. Paremale rohkem säärt (vt eelmine punkt) ja vasakule vähem hobuse sisse tirimist.
- Füüsis! Ma ei ole kuskilt pooltki selles vormis, et 1,5 tundi hobusele motiveeriv partner olla. Esiteks ma tunnen seljas olles nagu ma oleks mingitest täiesti ebavõrdsetest juppidest kokku pandud, teiseks teeb mu keha asju mida pole kästud ja ei tee asju mida ma käsin- nt ma olen avastanud, et täiesti võimatu on paremat puusa allapoole lasta ja samal ajal paremat kätt kehast eemale viia. Müstika. Väga nõme müstika. Oi ja siis need olematud lihased. Oeh. Hetkel valutan siin kogu oma keha aga trennis tahaks ju nii palju asju proovida ja katsetada ja kaasa teha jne.
- Hobune! Kuigi Tibu on hõljumise hetki hakanud pakkuma tihedamini ja pikemalt on ta samavõrra rohkem hakanud nõudma kaelavenitus pause. Vist pole ka tema harjunud nii pikalt usin olema. Peab uurima kuidas teda seal vahel lõdvestada ja venitada. Viimane trenn oli ta kõikke muud kui rõõmsameelne-koostööaldis-tema ise.
-Mugavustsoonist välja! Seda siis nii platsitunnetuse (oi kui lihtne on vaid mööda rada liikuda ja mitte kellelegi ette jääda), galopi (miks teha väiksemaid volte kui me suurel juba enam-vähem püsime jne) kui kogu suhtumise osas (Ma ei saagi! Ma olengi selline kõverik! Ma ei olegi kunagi saanud! Ja üleüldse tahangi niisama vegeteerida seal seljas! jne).
- Oeh!