2013-10-08

LKV-4

- Treener sai sünnipäevaks nii ilusa üllatuse, et pisarad tulid silma. Seega laste kahenädalane töö ja vaev ja peituse mängimine tasus ennast ära.
- Sõbrannade ja sõpradega peaks tihedamini kohtuma. Pr M-iga käisime kohvetamas ja kaubanduskeskuse poodides-ainult-naistele. St kõik juveelid vaatasime ära ja kõik lõhnad nuusutasime ära. Üks oli hirmus hea aga nüüd ei mäleta keegi milline.
- Üle pika aja sain teha lebo ja tv päeva. St voodist väljusin kange seljaga alles kell 16:00. Vahelduseks äärmiselt mõõõnus.
- Hr I sai aasta vanemaks. Hirrmus.
- Tegin ühe trenni päeva, mil tallis käisin aga kõrvavalu tõttu hobuse selga ei läinud. Igal juhul jäi mul arusaamatuks kuidas ma tavaliselt siiski sinna jõuan. Tunde laste aitamist, hobuste pesemist jne.
- Horse Show: liitun Beletskiy fännklubiga, mu tagumikukondid on plastiktoolidest siiani valusad (kolm päeva hiljem), meie hobutarvete müüjad ei tea nähtavasti midagi messipakkumistest, elementaarne viisakus hakkab maailmast ära kaduma, pr M-ile suured tänud.
- Milline näeb välja trenn kus on 9 sõitjat, kellest 2 suudab hobust raja peal hoida. Ja sul on ülejäänutele vaid kolm jalutajat võtta. HULLUMAJA- ja seda 3 meetriste vilkuvate neoontähtedega.
Trenn algas sellega et Diamond ehk siis Tibu tuli ära tuua. Eelmisest trennist ta oli juba vabastuse võtnud. Õnneks oli ta selle kuskile ära kaotanud ja sunnitud minuga tulema. Lisaks tõin kõik kes võimalikud lastele koplist ära. Koplis on nimelt pisike Alfa, kes vahel otsustab lastele hambaid näidata. Kedagi teist asjalikku polnud ka saata. Saime hobused siis isegi kellaajaks valmis ja platsile. Ning siis pakuti mulle lahkelt võimalust ise trenni anda. Viskasin pilgu mööda rada jalutavatele lastele ja olin nõus. Kahjuks ma ei hinnanud nende taset siiski piisavalt hästi. Ja mu raudvara hobused vedasid mind ka alt. Diamond, kes jalutab alati mööda rada, silm pool loojas, otsustas, et ta on minu peale solvunud karjamaalt ära toomise osas ning peab seda minuga veel veidi arutama. Üritasin teda veenda, et pärast räägime ja tegelesin tema rajale tagasi veenmisega. Mispeale Jaska otsustas, et ahah "me lähme rukist lõikama, kes leiab uue tagumiku nina alla" ning arvas et ElBegi tagumik oleks päris hea variant. ElBeg arvas aga, et temale sobib ainult kabi-vastu nina. Nii Diamond tagasi lapsele paar sõna juhendiks, ruttu jooksuga Jaska juurde, lapsele paar sõna ja Winstoni juurde, kelle väiksel vapral ratsanikul juba pisarad silmas- vana hea winston kehastus kellekski teiseks ja otsustas kõige ilusamal traavil mööda platsi nagu noor jumal ringi lasta. Nii pisarad pühitud- Winc rajale. Diamond rajale. Jaska rajale. Nii, et minu osa: joosta mõõda platsi ringi ja talutada neid eksinud lambukesi tagasi rajale, vahepeal häält tõsta kui asi eriti ohtlikuks läks, pisaraid pühida ja lohutada, pärast lapsevanematele seletada, et tavaliselt meil on siiski koordineeritum tegevus. Tänuks sain küll Markusega sõita aga vaid 30 min, sest keegi pidi vapraid hiirekesi ka tallis aitama. M-i Markuse vaimustusest saan nüüd aru küll.

No comments: