LKV-83

- Hobusejuttu. Eile õhtul käsikaudu läbi udu trenni jõudes oli märkmikus mu nime taga kaks hobust. Võiga. Kaks hobust kelle selga ma väga meeleldi ei istu. Pontsakas ja iseteadlik proua A ja uhke koolisõidu karjääriga vägaseenior ämblik M. Kuna lisaks sain ka teada, et ma pean hobuse selga saama 15 min siis jäi valik M. Sest ta elab boksis. Miks Ämblik- ma ei tea lihtsalt meenutab sellist tarka hallide vuntsidega ämbliku. Kelle kõik jalad ja kael toimivad ja painduvad sõidu ajal omasoodu ja keskel on kuskil keskel keha. Ja no selline Ämblik, kes vaatab toa nurgast teraste silmadega, köhatab ja kohmab "Äh kõik on amatöörid ja noorus on hukkas". Meenutab veidi mu kadunud vanaisa ja seda ikka heas mõttes. Vanaisa kellega sai poliitikast räägitud ja eluolust ja kes pidevalt vaidlema kippus ja isegi kui ta kõigest enam hästi aru ei saanud siis austusest tema elutarkuse vastu kinnitasid, et tal on omamoodi alati õigus aga ... :D. Ämblik M.-ga on samamoodi. Tal on ju täiesti õigus, et ma ei suuda istuda nagi proffid koolisõitjad ega jalga nii kindlalt hoida jne aga... :D Sõjakalt pea lehvimas tehakse selgeks, et ei süüdi ole tema eakas keha mis kauem soojendamist juba vajab või mõni lihas või kõõlus mis niisketel päevadel tunda annab. Ei, tema on igavesti noor ja teab täpselt kuidas platsil ringi peab lehvima. Ja kui siis ütelda et "Kle ära kihuta" keerab ta ma ei tea kuidas üle oma kaela oma targa silma sinu poole ja ütleb, et "Pähh. Amatöör". Ei, kakelda pole temaga mõtet. Noogutad, et noh põhimõtteliselt on sul õigus, aga... teeks siin ikka peatuse. Peatus siis ka suuremeelselt tehakse. Veidi on ta leebunud käskude suhtes aga samas on tekkinud rohkem isetegevust. Just seda, et ah traav no ma siis lehvin, ei tea kuhu, ei tea mis tempost, ei tea kellega aga pajehhali. Ja täiesti olemata on traavi-sammu üleminekud. Ükskõik kui tasaselt tagasi võtsin, mauh peatus ja kaks terast silma vaatavad mu vasakul jala säärt- nuh, said oma peatuse. Peale julgelt poolt tundi pusimist suutsin talle selgeks teha, et peale traavi tuleb samm ja siis ausõna läheb ka veel trenn edasi. Traavist galopitõstetega polnud kummalegi poolele kummalisel põhjusel mingit probleemi. Tavaliselt pusivad lapsed just sellega kõige rohkem. Ja noh tahaks siinkohal endale õlale patsutada, aga... M,- käivad trennid tujude järgi. Kui on hea tuju ongi toredam ja kuulekam. Kui on halb tuju siis parem ära torgi ja lase vanakesel olla. Noh nagu vanaisagi.
- Öised koplid ja lapsed. Kurdan muret, sest jagatud mure on suurem mure ja äkki jõuab ka FB-sse ja televisiooni ja ma saan kuulsaks ja kuulus mure on ju puha rõõm :D (vata kuhu maailm jõudnud on). Ma tahaks, et tallis oleks reegel. See reegel, et alla 12-ne ei käi üksi koplis ja alla 18, ei käi üksi koplis kui on juba taskulampi vaja. Kahekesi võivad käia. Et kui midagi juhtub, mida iganes. Keegi kaotab kummiku, keegi hammustab kedagi, keegi kaotab kedagi või midagi. Siis saab keegi abi järgi tulla. Eile õhtul oli nii paks udu, et taskulamp näitas vaid 5m kaugusele ja üks vapper tüdruk läks ühte vaprat hobust koplist tuppa tooma. Üksi. Vaid pisikese taskulambiga. Meie kahe täiskasvanu südamed ei pidanud vastu, seega A. läks autotuledega teed näitama kopli äärde ja ma jäin teise taskulambiga värava juurde valvesse, et kui liiga pikalt vaikus on siis peab keegi ju lapse ära ka tooma. Või noh esialgu käsikaudu üles otsima. Ja just siis kui mu hing juba veidi värelema hakkas (no peale seda kui ma vaid kuulsin kuidas hobused jooksuga ringi müdistavad) nägin ma ühte pisikest taskulampi koplist värava suunas värelemas. Vaprad on need väiksed hinged aga kas neil ikka on vaja õhtul üksi nii vaprad olla.

LKV-82

- Mul on nüüd aed! Selline väga oluline teadaanne. Seega nüüd saab siin rohkem ka aiajuttu olema.
- Roosid. Aeda tekkis kõige pealt muru, mis juulis sai maha soputatud ja nüüd muudkui hooga kasvab. Esimese asjana sai potist maha istutatud mu roosid ja siis kohe sai neid ka juurde soetatud ;) Seega roosidest elavad mu peenras lisaks juba olemas olnud Winchester Cathedralile ja "sildi ära kaotanud tundmatu Pilgrimi asemele, mille teinepool kogemata trimmeriga ära hävitas, ostetud oranžile roosile (võib olla Austini Lady of Shalott)" lisandunud pinnakatte roos Pink Cover ning järjest loe- Augusta Luisa, Nostalie, Europeana ja Burgundy Ice. Juba on plaan kuhu neid veel istutada ;)
- Kohe kolis sisse ka väike kadakas Shlager, sest pole ju mõeldav kui esiukse kõrval midagi igihaljast pole. Ja et ta üksi poleks siis on seal kohad sissevõtnud ka kolm kukerpuud, millest üks pole kindlasti see sort, mis ta sildi järgi olemas peaks. Taha kivi juurde planeeritavale taimekogumikule alustuseks on hetkel istutatud vaid väike roosa astilbe ja tähkjas liatris mummude ja liblikate meelitamiseks.
- Tulbid. Nädalavahetusel sai maha ca sada tulbi ja nartsissi sibulat maha toppitud ja kui mu Teinepool küsib palju neid on siis jätke meelde, et vaid kakskümmned :D
- Oh ja kuna kingsepa lastel pole kingi siis pildid on neist kõik tegemata. Googeldage ise :D

LKV-81

- Ratsutamise juttu taas. Nii hetkel on treeneril minuga plaan. Mingisugune. Igal juhul D-d käin patsutamas ja nunnutamas ja sõidan hoopis teise.... D-ga. No nimetame teda siis Do-ks. Noh et sassi ei läheks (ehk siis treenerid 3x M. ja hobused 2x D- ei tundu ju üldse segamini minevat, onju?). Do on erilise turjaga hobune, mis lisab tema sadulale oma omapära st kui sinu ja hobuse vahel on mitu-mitu cm batuuti siis no ütleme nii et esimeses trennis tuli iga ülemineku peale naer peale ja üritasin mitte alla kukkuda. Kolmandaks trenniks olin suutnud õppida juba seljas istuma. Õppimise tegi veidi lihtsamaks jaluserihmadele lisatud paar auku. ja kui kolmas trenn oli juba täitsa täitsa siis eilne neljas oli täielik ikaldus. Hobune oli juba korra trennis käinud, mina olin tallis asjatanud ka kokku juba märkimisväärne arv asjalikke tunde. St tundus, et tema oli veidi väss ja mina olin liiga väss, et teda sealt vässist üle aidata. Ei saanud ma käsi toredaks, ei saanud ma jalgu ümber. Mitte, et need oleks eraldi probleemid kuna esimene teatavasti sõltub teisest. Treener M. mõtles meile, kuna meid oli nii vähe platsil, igati vahva ja ägeda skeemi välja ja.. ma lihtsalt ei tahtnud isegi seda sõita. No mitte üldse. Lihtsalt sõitsin ja mõtlesin millal see läbi saab. Ja õlg ja selg muudkui valutasid rohkem ja rohkem. Täiesti "tekk on palav, padi torgib" jne. Ja Do asemel oleks mina sellise mõtetu ratsaniku lihtsalt maha visandu ja talli ära sammunud aga Do on tore. Kui ma ennast kokku võtsin siis ta võttis ka ja üritas teha mis teha annab selle jalutu-kätetu orbikuga (nõrganärvilistel soovitan mitte hakata orbiku-nalju netist otsima).
 - Minu nunnukas D. Üks noor naisterahvas sõitis D-ga. Üksi. Natuke ebalev ja palus mul veidi abi. Mis abi sa annad kui nii kui ma platsil olen D jõuga end minu juurde välja nõuab. Kas või hetkeks, et teada, et kõik hästi siis läheb on natuke aega tubli. Natuke aega siis jälle vups minu juurde. Nii ei saa ju rallit sõita. Heldimusest tuleb pisar silma küll aga mis kasu meist nii teisel ratsanikul on- kaks tükki heldivad keset platsi aga kes siis töö ära teeb. <3 p="">- KK. Oi ja siis poni KK tegi siuke nalja et ma laginal naersin. Kihutab laps seljas müdinal minu poole galoppis. Siis äkkpidurdus minu ees ja tonks nina vastu mu kätt hooga ning siis seisab nii :D Tobuke. Mina jälle heldin ja tööd ei tee keegi.

LKV-80

-Pulmafotograafi lõbus elu :). Pulmade juures on lõbus see, et sa võid ju plaane teha aga lõpuks läheb nii nagu päev kulgeb ja nagu Ilmataat otsustab. Nt ühes pulmas otsustas eelmainitud Taat, et laseme aga vihmal kallata- nii kui pruut ilusalongist väljus sadama hakkas ja nii õhtul kella üheksani. Õnneks on ratsavõistlused õpetanud kuidas kilekottis oleva fotokaga pildistada. Ja õnneks, õigemini nagu tavaliselt oli mul kaasa mitu paari kingi. Ja elagu hiina toodang-vakstust kingad ei lagune ka peale tervet päeva lompidest kahlamist. Teine näide- kuna pruutpaaril väike laps ja hommikut otsustati rahulikult võtta, siis ilupiltideks oli planeeritud 1,5 tundi pulmakohas, kuni külalised ruumidega tutvuvad. Seekord tabas meid aga selle aasta ainuke suvi koos 30C soojaga. Pulmaautost, milleks vana hea Volga (ilma konditsioneerita), väljuv tüllikihtides pruut palus vaid ühte, teeme kiirelt. Seega sai 1,5 tunnist 25 min ja grupipildistamisel oli tempo 70 külalist 15 minutiga. Ja muidugi sellises olukorras punud ruttu järgmise plaani, tahaks ikka pruutpaarist ju veidi veel pilte. Mõeldud- pärast rahulikum jahedam, koht ilus- pildistame hiljem edasi. Ja siis see Taat- " Las kallab...", äiksetormiga meid segamas. Oeh, lõpuks mangusime pulmaisalt, kes niigi veidi graafikust maas, et paaaaaaalun korra pruutpaari- anti, 8 minutiks :D
- Asendamatu assistent. Jah võtan alati kaasa, sest ma kaotaks muidu ära oma riided, vihmavarjud, objektiivi korgid, fotokoti, auto, vererõhu ja terve mõistuse.. ahjaa ja tagasisõidul ärkveloleku. Oi ja nii tore on assistente pulmarongis olles aknast välja riputada ;)

LKV-79

-Eu-kreeka. Ühe M. asemel andis teine M. trenni. Trenni alguses ütles et tee nii ja naa. Ja ma istusingi sadulas. Nii nagu enam-vähem peab. Nii nagu saab galoppi sõita. Lihtsalt nii sama sõita. Nii nagu saab galoppis hobuse tempot muuta jne. Appike. Eu-kreeka.
- Uued tuuled. D. käis hommikul metsas hoopiski müttamas ja kaugel põllul tuult püüdmas. Nii et mina sain hoopis teise hobusega sõita. Poniga A. Hihi hea et sadulasse minnes üle ei hüpanud. Jaa nii tore poni oli. Nii sõnakuulelik ja nii heatahtlik. Ok lõpuks väsisi mu pidevast istaku kohendamisest ja jalgadega põksimisest ära aga haarasin kõigi gurpihobuste hirmu, steki, näppu ja siis andis ka mu veidi (loe:päris palju) kohmakas galopitõsted andeks. No mis teha, nähatavsti on mul siiani olnud vaid visioon, et ma oskan neid teha ja edasi on D. hää suur süda nõus olnud. Poni A. ei olnud nõus. Aga nii tore oli ja ma olin nii väsinud ja nii läbi. Keset päeva suvel liiva platsil- not my cup on tea.
- Busy busy bee. Tööl käimine on tunduvalt rahulikum kui puhkamine. Nüüd pole kohe enam üldse aega. Lippangi nüüd.. G ja Neko tulevad külla ja puha :)

LKV-78

- Kunztkõndimine. Ehk siis nagu minu isa kutsub koolisõiduvõistluseid. Selline ootamatu mõte tekkis siis täiesti ootamatult, et sattusin samm-traav skeemi võistlustele sõitma. Et kõik algusest ära rääkida siis kõige pealt oli E.-l õlga vaja kes ka võistleks ma siis ulatasin enda ja D. omad. Siis E. arvas ei tema ikka ei taha. Siis mina ütlesin, et olgu olla. Nii me E. K. ja mina moodustasime eraldi kolmese tiimi võisteldes omavahel iseendale ja kõik medali kohad (ehk siis 1-3) said kohustuse shampust tuua. Ja hoolimata enamuse suhtumisest, et mina ikka galopiga peaks sõitma siis ega see samm-traav ka kerge pole kui seda korralikult üritada teha. Kuue minutiga saab ikka naha märjaks eriti kui just võistluspäeval otsustas Eestit lõpuks suvi tabada.
Mis siis ikka, alustame algusest. Hobusele järgi, puhtaks, patsid. Oma pintsakust koid välja kloppida. Soojenduse peale pidime planeerima 20 min koos jalutusega, veidi vale arvutamist ja sai pikem. Veidi liiga pikk. Eriti sellises leitsakus mis maneezis oli. Igal juhul võistlusplatsile liikudes otsustas D. kaks korda otsa ümber keerata ja mulle selgitada kui palju toredam oleks tall või koppel. Platsile saime siis oli juba rahulik, kui vaja siis vaja- suur hing ohkab korra sügavalt ja teeb töö ära. Sõit... ei olnud tore. Me sõitsime kõik ülipüüdlikult ära aga .. ratsanik tegi selle hobusele väga tüütuks oma kange käe ja tagasihoidmisega. Ehk oleks pidanud siiski riskima tal veidi minna laskmisega.. oleks ehk mõne nurga kaotanud aga hobune oleks rõõmsam olnud. Vaatan siin eelmiste aastate pilte ja ei ripunud ma siis nii jõuliselt ratsmes.... Hmmm... Positiivse külje pealt kand on päris sageli all juba :) Aga nuh igal juhul tulime esimeseks jipikajeee ja ma vaatan edaspidi samm-traavi skeemi sõitjaid sama suure austuse ja uhkusega nagu teiste skeemide sõitjaid. Nurgad, ringid, peatused, painded, tempo, otsesus, üleminekud jne ikka on elemente mille läbisõitmine nõuab keskendumist, püüdlikust ja harjutamist. Galoppi skeemi kasuks räägib vaid see, et see tundub kiiremini mööduvat :D
-Suvi. Eestis on suvi st üleeile ja eile oli, nüüd tundub taas sügis jätkuvat. Seega kõik tubased tööd, mis eile plaanis olid jäid ootele. Sest meil on SUVI. Vähemalt sel aastal tuleks sellised päevad riigipühaks kuulutada.

LKV-77

-HHHHispaaaaaanijaaas on HHHooooooti viHHHHmaHHHHoooood. Horisontaalsed. Juuli algus 13 C ja vihm mis ei saja ülalt alla vaid igast suunast. Korraga. Koos tuulega. Aga arst käis vaatas D. üle. Andis rohud ja kõik on kergem kui me kartsime, seega jee D-ga trenni. Tulin mina üle kopli ca 800 kg minu selja taga, nina vastu mu selga ja üritades kogu keha mu taha tuule ja vihma eest varju sättida. Paar korda jäi ka küsivalt seisma, et olen ma ikka päris kindel oma normaalsuses. Trennis olin mina nähtavasti ettevaalikum kui D. ise oma jalaga. Uih ja Aih ja ratsanik üritas iga asja peale sadulast kõrgele ära hõljuda. Kuna mu levitatsiooni võime on jätkuvalt olematu siis see muidugi hobuse jaoks mu raskust ära ei nullinud. Ehk siis uus mõiste ratsutamise ABC-sse "Tahtmatu levitatsioon sadulas"- ratsanik hoolimata kogu keha ja mõttejõuga sisendamisest, et istu vastu sadulat, hõljub jätkuvalt sadula kohal.
-Kutsu hoovis. Meie majanaabritel on koer hoiul. Nii tore on kui koer on. Nii tore. Isegi kui ta alguses segaduses oli ja meid ka võõrasteks pidas ja haukuma kippus. Nüüd ei haugu enam meie peale ja täna tuli mulle lausa saba liputades vastu. Nii tore on kui koer on kes ei haugu su peale.
-HRL 2017. Sõitsime parklast mööda. Tehtud.
- Käed või jalad või käed või jalad.... Pühapäevane trenn D-ga. Käed saan paikka, jalad valesti. Saan käed paikka, jalad paikka. M: "Käed on liiga kanged". St käed-jalad-käed-jalad no ja siis tavaliselt on kas õlad kanged ülipüüdlikusest või selg viltu või nina vale nurga all. Ühesõnaga ma olen aru saanud, et hobuse seljas tuleb ülipüüdlik olla aga nii, et hobune ei saaks üldse aru ja treener saaks veidi aru. Noh nii palju et oleks näha, et sa püüad aga veidi vähem kui silm-punnis-nägu-sinine.  Volte sõitsime ja tegelesin veidi-vähem-ülipüüdlikult sellega, et paremale sõites parem käsi üle hobuse kaela ei läheks. Ja, et jalga oleks õigel ajal parajalt rohkem. Ja, et käsi lukku ei läheks vaid parajalt järgi annaks. Ja et käsi üles ei tõuseks. See käte riputamine ei tule kogu aeg välja noh. Ja nii hea on näha trennikaaslast, kes alles alustab, mulle nägu särades vastu jalutamas suunurgad kõrva taga "Ma sõitsin täna kohe mitu korda galoppi. Kohe palju". Oeh. Tuleb lapsepõlv meelde. Hihi ja ta ei tea mis teda ees ootab :D Aga siis on juba hilja :D Näpu annad....

LKV-76

- D. on katki :(. Pühapäeva hommikul tundusid jalad veidi kangemad kui tavaliselt. Panin sadulasse jalutasin pikemalt, et ehk lihtsalt hommikusest lebotamisest, et äkki võtab aega. Või on longe kuskil märgata. Longet polnud aga ei läinud paremaks. Ka traavis polnud see. Seega tulime parem ära platsilt. Tõin sisse, vaatasin jalad veekord üles. Leidsin paistes pahalase üles ja jätsin Tibu sisse asjatundjatele ülevaatamiseks. M. arvas, et ei midagi head ja nüüd on üks õnnetuke boksireziimil ja ootab arsti. Mina ka õnnetu.
- Riia. Cosmopolitan. Pärnakad. Biffy Clyro. Esirida. Foo Fighters. Pina Colada. Daugava jõgi. Frank Sinatra. Jaanipäev. Lillepärjad ja rahvariided.
-Jaaniöö. No nagu ikka lõke ja joogid ja päikesetõus. Ja jaanipäeva hommikused pannkoogid. Ja after-jaan.
- Hobuse-tüdrukute koduste raske elu. Mina: "D. on haige, ei saa vist niipea tema selga", Teinepool aka väga-tüdruksõbra-hobisid-toetav-mustermees: "Kas sa nüüd siis enam ei lähe ratsutama?" Ja ma vannun, et ma kuulsin seal hääles õhkõrna lootust.

LKV-75

- Süüdistused. Mind on tabanud süüdistused blogi unarusse jätmise kohta. Võtan omaks. Olen süüdi.
- D. Jalad on korras. No nii korras kui tema puhul olla saavadki. Suuremalt ei julge hõisata. Pühapäeval lohistasin end hommikul talli. No tegelikult hinges ikka ruttasin rõõmsalt ja kepseldes aga, keha va sunnik, jättis lohistamise mulje. Ja koplis kõik magasid nii armsasti, et ma ei raatsinud neid üles ajada, D. sealhulgas. Istusin siis nii sama ja nautisin nende nohinat ja õrna tuulekest. Idülli veidi rikkumas vaid poni A. norskamine ja B. unenäod, mis olid nähtavasti täidetud parkuuridega. Lõpuks läks neil paus üles ja ma tõin tibu-tobu sisse. Trennis oli tema tubli ja kuulekas ning ma siis muudkui üritasin oma käsi "riputada", ikka kippusid taas üles ronima ja kangeks minema. Aga vahepeal olin täitsa rahul. Peale minupoolset kerget hommikuvõimlemist läks ta pärast veel pr M-ga sõitma ja tegi korraliku trenni ka peale. 
- Koplitehirm. Poniklubilisele R.-le tegime maastikusõitu st suurel platsil oli väga oluline treening, maneezi ei raatsinud ise minna, seega tegin trenni kahe kopli vahel muruplatsil. Koplites oli nalja nabani. Tulen mina pisikese shetlandi poniga, pisike tüdruk seljas- hobused suurte silmadega tulevad vaatama. Ja kui see poni sisi traavi läks, umpa-umpa laps seljas oli see ühele märale liig mis liig,- pani selliste hüpetega minema, et ma pidin end kõveraks naerma. Pisiponi Pussakas oli aga väga rahul ja jooksis seal suure hea meelega va noh kui ratse vähegi järgi andis ja lootus oli mõni kõrs hambavahele saada siis oli äkkstopp, pea maas ja ristik kurgus enne kui ma jõudsin "oh"-gi teha.
- Pildistamine. Pildistamine. Pildistamine. Väsitav on. Tore on. Ja töötlemisega olen täpselt nii ilusti graafikus, et Riias tõesti puhata saan.
-Maasikamargariitad. Väsitav on. Tore on. Ja olen ilusti graafikus :D
 

LKV-74

- 20 aastat EMO külastusest. Ja nüdü oli võimalus uuesti minna. Eelmine kord oli palju põnevam, nimelt kankaani tantsides tõmbas C. enda jala pikalt pinde täis ja sama kleidiga suurema saatjaskonna saatel ta sinna jõudiski. Rahvas oli vähe, arstid toredad. Nüüd õnnestus mul sulgpallis säärelihas kuidagi suure plaksuga ära tõmata ja nii, et üks jalg muutus täiesti kasutuks. Teinepool sai rõõmsalt hõisata Savikas in da house. Arstid oli tõredad aga jalg vaadati üle ja saadeti puhkereziimile. Esimene päev puhkust oli täitsa tore aga teise päeva õhtuks hakkas igavus täiega tapma. Mis siis ikka, läksin sinna kus väga liikuma ei pea- metsa linnuvaristusse :D
- Tagasi sadulas. Hetkel olen juba kaks korda ka Tibuga sõitmas käinud. Esimene kord oli puhta jalutus ja veidi traavi. Nüüd aga tegin paar galoppi ka juba. Häda hakkab siis jalg tegema kui seda säärt on hobusele vastu vaja hoida ja nagu kiuste see pool kus Tibu sisse kipub mul vajuma. Uusi kombeid oli ka üks selle ajaga õppinud. Mõtlesin et jalutan stekkidehoidjast mööda ja haaran üheigaks juhuks kaasa. D. pani puhinal tagurpidi käigu sisse ja kukkus vastu vaidlema. Egas midagi nagu temaga ikka sügavalt sisse-välja hingata ja veidi haaval iiesti üritada. Poole tunni pärast polnud ta midagi selle vastu, et ükskõik mis asendis seal ära käia.
-Tüdruk-Kes-Jookseb-Koos-Huntidega (-Vastasuunas :D). Käisin oma tetri vaatamas. Tedred olid ära kolinud oma lagendikelt ja mäng käib eemal raba peal. Lagendikelt kolimise põhjuseks on nähtavasti filmivõteteks püstitatud majalobudikud. Mõtlesin, et mis siis ikka, lähen hiilin sinna lähemale. Eks ta veidi kõhe on, sest ma seal nii hundi kui karu jälgi kohanud. Aga ma selleks ajaks juba pikalt olin seal trampinud ja õigustatud arvamus oli, et kõik kes mind kardavad on juba lahkunud. Tatsan siis mina rõõmsalt metsa serva poole ja... ei tatsa mina üldse mitte üksi. Vaatan selg vaatan saba vaatan.....HUNT. Ja kõik õpetused olid meelest läinud, et ära jookse, jää rahulikuks, tema kardab sind rohkem. Minu reaksioon oli pigem "WTF! Appi! Hunt! Run, Fooorrest Run!" . Noo mingi kümme sammu jooksin siis haige jalg enam ei tahtnud joosta ja mul meenus ka, et oot pilti ju ikka ka tahaks et poegi ju veel pole, kõht ei tohiks ka teistel tühi olla (kuna rabapealne ju õnneuimaseid tetri täis). Aga enam ei kedagist, ju tema lahkus teises suunast. Adrenaliin laes, uni läinud, ootasin veel pikalt aga enam ei tulnud kedagi. Nii, et hetkel karu veel metsas nägemata ja ausalt... ega ei tahaks näha ka :D

LKV-73

- Lemmiklaps. Lihtne järeldus D. on ära hellitatud. Minu poolt. Positiivne pool: ta tuleb juba teistega päris sageli ilusti ära koplist. Negatiivne pool: ta rõõmsalt ootab kuidas mind kiusama hakkata. Nii, et nüüd tuleb lapselt "taskuraha ja arvuti vaatamine" ära võtta ja korda nõudma hakata. Susver kui lahedad need loomad ikka on :D.
Lapsed on ka lahedad: 5-aastane teatas mulle, et ma ei oska ratsutada. Khmm tegin suured silmad pähe ning uurisin miks. Ja nüüd lapse loogika minu selgitustest: kui sa midagi ei oska või ei tule kohe välja tuleb harjutada+ suuremad ratsanikud ka harjutavad ja päris palju + mina sõidan ka päris mitu korda nädalas= mina harjutan palju ehk siis ei oska järelikult ratsutada. MOTT
Ja siis pisikeste tasapisi edusammud: 5-ne sõitis jupiti traavi käed lahti (üritame leida tagumikutasakaalu ja mitte kätega toetada), hobuse pusib ka juba ise puhtaks. 3-ne püsis traavis keskel ja ei lõkerdanud end paremale või vasakule uppi.  Ahjaa ja 3-ne otsustas, et tema on suurem kui mina. Poni on tilluke, tema on ponist väiksem aga suur ja mina olen pikkem kui tema aga tema on suurem kui mina.
- Virmalised. In your face Murphy. Lõpuks selle aasta esimesed käes (eelmised pildid on septembrist).

LKV-72

- Inimene plaanib, Jumal naerab. Või noh meie kontekstis: mina teen plaane, D. naerab. Väljas imeilus härmatisega ilm, fotokas autosse. Plaan: ruttu talli, 10-11 sadulas. 11. hobune sisse, jalad vaid harjaga ja üle vaadata. Seega 11.30 saab pildistama. Ja siis on piisavalt aega, et kella 13-ks jalad ära teha ning laste tulekuks asjadega ühel pool olla. Tegelikkus: ruttu talli, porgandid kaasa põllule, tagasi talli, ämber kaasa põllule ja siis ... no suhtlesime seal hobusega tunnikese. Krt oleks varem pidanud minema ja varem ära pildistama. Sadulasse sain alles kell 11-12, siis D. jalad ja kui ma õue jõudsin oli kevadsoojus kõik härmatise juba ära viinud. "#%7%/)??=/%#" maütlen! Ja vabandan kõigi nende ees kes helistasid, et äkki ma mõne pildi teeks. Krt enda peale ka tige. D. peale pole :). Mina olen see targem, kes võisk juba ettenäha selliseid asju. Aga ega see pühapäeva hommikul vara ärkamine nüüd nii kerge ka pole...
- Pidu Pidu! Pidasin eel-järel-sünnipäeva. Tantsitud sai varajaste hommikutundideni.

LKV-71

-Hiid-Tigu. Tibu pole mingi tibu enam. Tigu mis tigu. Vapper mina ajas end pühapäeva hommikul kell 8 talli. Enda arust täiesti piisavad ajavaruga, et hobune sisse tuua, ära sõita ja jalad puhtaks teha. Halb enne oli juba see kui talliteel märkasin et suur koppel on end ilusti kopli väravast kaugele metsa äärde tuule varju seadnud. Mis ikka nöör kaasa, väike arvutus mitu porgandit meetrile ja minek. D juba väravas näeb et ma tulen ja tõstab oma valge ninatriibu mulle sihikuks. Ja siis vaatab ja mõtleb, et näe tuleb täpike ühelt poolt, ei ole täpike, see ju inimene, äi ole inimene, tüdruk on... Ühesõnaga ilusti tubli lapsena püsib paigal ja ootab kuni mina üle kopli kablutan. Ja siis oli keegi ta päitsed ära võtnud, mitte et need väga olulised oleks aga teades, et mul on vaja peaaegu tonn looma üle kopli venitada, on päitsed vahel väga oluline argument. Egas midagi kutsun siis nii sama et musi-musi-kalli-kalli-tubli-poiss-lähme- näe-mul-on-porgand-sul-ei-ole-no-nati-veel-suudad-küll-jalgu-tõsta-näe-kui-hea-porgand-näe-leib-on-ka. D. tuleb natuke siis ikka vaatab kahtlustavalt ega ma üksi plaani kõikke head ja paremat ära süüa, siis kaeb et näe metsas vist lind lendas vaja kuulata, oi näe jäälaik las ma lakun veidi no nagu kaheksa aastane koolipoiss maikuus kooli minemas. Igal juhul üritas mind veenda, et kle jääme parem koplisse. No ja kui ma peaaegu poolel teel olin siis äkki carp märkas et mõni poiss näe minema hiilib, hõikas et kle... ja D. tonksas mind ninaga õrnalt, ütles tsau-baka ja jalutas carpi juurde tagasi. Krdi seksikad tüdrukud seal põllul, ma täiesti relvitu.
Egas midagi tagasi talli, ämber kaasa ja uuele ringile. No seekord läks paremini. Ju must ämber on võrdselt ahvatlev musta carpi kehaga :D. Ja siis jäi lausa 35 min trenniks. Ja D . oli täitsa tubli ja usin ning veidi üllatunud et nii lühike trenn nagu oligi. Maneezist välja ka ei tahtnud tulla.
- Sajajalgne. Hea et tal vaid neli. Selge on see, et tal ei ole midagi minuga sõitmise vastu. Küll aga tema jalaprotseduurid. Oioioi. Täiesti mõistetav põhjus miks ma ta lemmikinimene pole. Või just olen kuna hoolimata kuid kestvast kiusamisest ta ikkagi tuleb....

LKV-70

-D. Ikka võtsin südame rindu ja tekitasin oma pühapäeva hommikused teraapiad tagasi. Samuti olen suutnud nüüd lõpuks ka ühe täisringi galoppi maha sõita. No mis teha, kui enda väärtus aastatega nii palju tõuseb, et vanusekoefitsent juba hirmuäratav nr on. Reedel oli D. väga tubli. Kõik oli nii sujuv ja kena ja koos ja kuuldel jne. Pühapäeval hobune nagu välja vahetatud. Ei saanud ega saanud me neid jalgu ilusti maas üles. Ehhh.
- D ja koppel. Jätkuvalt streigib sealt lahkumise suhtes. Vaatame kaua seekordne nipp aitab. See vist viimane mu arsenalis ja edasi on mõistus otsas. Hetkel igal juhul tuleb-vahel rõõmsamalt, vahel jalgu lohistades.
- Lapsesuu. Uus nelja-aastane ratsanik. Esimest korda hobuse seljast. Tuleb maha, ohkab rõõmsalt ja teatab: "Nii nüüd ma oskan ratsutada ka".

LKV-69

Õpetusi eluks:

• ära eelda igasuguseid asju: nt et inimesed kes hobuseid ostavad ka tahavad oma hobuseid tundma õppida.
• ära loo sidet loomadega kelle suhe sinuga sõltub kellestki teisest 
• leia moodus kuidas eelmist punkti oleks võimalik täita ja seejärel räägi mulle ka

 - Preili Minni. Kui Agne on proua mis proua siis Minni on preili, mis sest, et ka juba järglastega. Ja preili Minni on väääga reetlik :D Kõik mis ratsanik teeb valesti paistab kilomeetrite kaugusele. Nii, et ükski asi ei jäänud ei talle ega treenerile märkamata. Oi ja need Minni kõnekad kõrvad ja nohisemised "mis mõttes paremale-vasakule-paremale-vasakule- oh issand" (ma üritasin mööda sirget otse tulla), "no kui sa ei taha edasi sõita no ära sõida siis" (ma üritan keha lõdvestuma saada, et ta päris paigal ei jookseks) "no lõpuks...liigume.. juba seisame?" (ma üritan nurgast välja tulla, aga vajun veidi ette), "oh liigume taas.. jälle... no mis nüüd" (ma üritan nurgast välja tulla ja pingsalt üritan mitte ette vajuda, loe: neelan alla tonni tsementi ja kivistun millisekundite jooksul pulgaks), "palun siin on teie peatus. Oli tore. Palun tulla tagasi kehvtivate juhilubadega" (peale minu püüdlusi mingit galopimoodi asja välja võluda). Tegelikult oli hästi tore ja õpetlik. Väga õpetlik. Sest enamus juhtudel oli preili andestava loomuga nii, et kui ma end kokku võtsin siis leebus ka tema va ok need galopitõsted no need ajasid ta veidi liiga palju ahastusse juba. Ja nüüd ma võiks kirjutada vääääga pikalt iga sekundi kohta sadulas mis ma millalgi valesti tegin aga nuh see oleks liiga masendav. Ja lõpuks mul lubatakse vaid hobuste jalgu pesta ja kuivatada.
- D. Ehk siis tegelt oli teine D. aga selle turjale tegi eelmine sõit veidi liiga ja ei riskinud. Siis oli jälle D, mis mu seljale täitsa hea oli, preili nimelt oli võimsamate liikumistega ja järgmine päev ei jätnud selg mulle seda meeldetuletamast aga kuss kuss ma tahan preiliga veel sõita nii, et kuss. D-ga ma kardan nii palju et tema kardab veel rohkem. Ta on nagu tonnine võimendus minu emotsioonidest. Seega võtsime rahulikult ja jätsime järgmisele lapsele võimaluse ringi taga lehvida. Ja D jalad. Oeh. Igal juhul ma olen nüüd kõikki teavitanud ja mingi hullemat sorti paanika raudselt tekitanud aga nendega oleks kiiresti vaja midagi teha. Ma puhastasin nagu sain aga ma kardan, et seekord see liiga vähe. Ühesõnaga ma täielik kanaema jälle. Ja no lähtudes tema jalgades siis ma jalgu puhastama ka ei sobi. Kas ma tallipõrandat võin vähemalt pühkida?

LKV-68

- ving ving ving viu viu viu ja kuna ma veidi endale lubasin ÜRITADA vähem viriseda siis polegi rohkem kirjutada :D Ok D-ga esimesed uued katsed galoppi sõita tehtud. Eks nad veidi ülepingutatud ja ebakindlad ole mõlemalt poolt aga nuh. Ja ilm oli pühapäeval nii ilus, et jalutasin pisiponidega veidi päikese käes ja lasin neil rohelisi kõrrekesi nosida siit ja sealt. Ja kaheksa tundi läinud nagu niuhti jälle :D
- Ja miks väikesed ratsanikud toredad on:

• Arutelu sünnipäevade teemal (5-aastane): Ma olen praegu viis aga siis mul tuleb sünnipäev ja ma saan suuremaks. (vaatab mulle otsa ja lausub õhates) Sul on väga väga palju sünnipäevi olnud.  
• Hobuse suurused (3-aastane): (vaatab shetlani poni) Niiii suuur hobune. (vaatab meie tallinaise koera) Näe väike hobune.

LKV-67

- Ja just siis kui ma nii armastasin meie kahekesi pühapäeva hommikuid ja kogu mu maailm oli leidnud ühe toreda pidepunkti nädalas. Juhtus midagi halba. Ja nüüd ma olen kurb, kurb et hobust alt vedasin. Ja kurb, et ma mingi aeg nähtavasti väga ei naudi sadulas olemist. Ja kurb, et äkki D sai siiski haiget. Ja kurb, et D selga ei saa. Ja kurb, et väga ei julge ka. Ja just siis kui ma olen kurb ja D-ga veidi puhkame koostööst, ootab tema mind pühapäeva hommikul väravas ja tahab kaasa tulla. Ja ma olen kurb. Samas saan talle pluti-pluti teha ja jalgu teha. Ja teiste seljas targemaks ja tublimaks.
- Artsik. Uh nagu traktori roolis Boeningu rooli. Kangide-pedaalide asemel on peened nupud. Robustne piduripedaal on vahetunud puutetundliku nupu vastu jne. Ja kuna mu jalad olid nigu keedetud spagettid siis ei kingitud mu kätele mitte midagi. Põnev oli ja väga habras oli see asi. Ja ma olin nii hirmul, et Artsikuga ka midagi halba juhtub. Aga nuh tasapisi tagasi. Aga galopp jäi veidi mu julgusest välja. Jama, arvasin, et olen julgem.