Meestele, kes lilli ei jaksa tuua

Ma tassin Sulle lille
Ma tassin Sulle lille, mu kallis
Lill on raske
Lill on tüütu
Higistab mehike tänaval hallil

Ma tassin Sulle lille
Ma väsinult tõukan ja tirin
Lill on raske
Lill on tüütu
Ma ju tulen, oh jäta virin

Ma tassin Sulle lille
Suurt, kollast ja heledat
Lill on raske
Lill on tüütu
põrnitsen mööduvat lilletut väledat

Ma tassin Sulle lille
Ma tassin Sulle lille mu kallis
Lill on raske
Lill on tüütu
Aga Sina oled armas ja kallis

Sügisvihmad

Uniselt tiksub seinakell
õhtud on pimedad ning laisad
Tuju veidi kurb ja kuidagi hell
Ahjus plaadil kaneelisaiad.

Aurav tass sooja kakaod
kauged maad ja rahvad...
ninapidi raamatusse kaon.
juba kolletavad vahtrad.

Looduspiltnik (algaja)

YABS ja viltused horisondid
rosinaid pole ja sensoritolm
Valed kompad ja segavad rondid.
Mingi reegel- üks jagada kolm.

Võtan fotoka jälle ma lähen
õpetused meeles nii karmid kui head
loodan, et valgust ei rohkem ei vähem
ja et seekord lõpuks mul veab.

Saadan foto Looduspilti
Filter on karm ja ärevus suur
Tuleb tagasi pilt, kandes silti-
täiesti igav ja kompa on puus.

Võtan fotoka ja uuesti lähen
Tubades keegi ei süüta veel tuld.
Lähen vara, kurk veidi kähe.
Et võtta ülesse hommikukuld.

Kui ma enam ei taha...

Kui ma enam ei taha
ja kui ma enam ei jõua.
Siis vanni lasen vee
ja vahtugi endale nõuan.

Maailm külm ja paha
jääb kaugele teistpool ust.
Telefoni helin- ei ma enam ei taha
Su taakordset vabandust.

Sooja lõhnavasse vanni
uputan jalad ja uputan käe.
Mulle läbi pihu valan
ja keegi mind ei näe.

Pisikeses vannitoas
loen kahhelplaadi ridu
vahumulle loobin peos
see on minu erapidu.

Üksi

Maailm on nii suur ja mina nõnda väike.
Isegi see küngas Himaalajana näib.
Kuskil selle taga tõuseb hele Päike
kuid üle mäe nii harva valgus käib.

Kui Sa hüüaks küll ma tuleks.
Nii üle künka kui ka mäe.
Ere valgus mu silmad veidi suleks...
Kuid künka taha Sina ju ei näe.

Ootama kui roniks tippu
embama neid vanu halle puid?
Enne kui kaon minevikku
kas märkad mind kesk teisi üksikuid.

Läheduses

Sinu läheduses sulan Sinu sisse
joovastudes hülgan iseend,
kaon Su isemoodi olemusse.
Lihtsalt- "attach" ja "send".

Aga kui Sa ükskord siiski lähed,
võtad kaasa minu Sinu sees.
Veidikegi kaugem olema peab lähem,
muidu murdun oma hirmudes.

Sinu kadumisest hirmsam vaid
on kaotada kord meid mõlemaid.

Roosid

Rohtunud kalmud ja ununenud rajad,
lahkunud inimesed ja kõdunenud majad,
kivil tuhmunud ammused soovid...
-kuid Su haual siiski veel õitsevad roosid.

Sa lähed

Langeb lumehelves Su põsele
ja sulab.

Sa lähed.

Läbi märja esimese lume
katmas Su õlgu.

Sa lähed.

Läbi saju.

ja mu süda on üksinda lumes....

Ootan tuult

Ootan tuult ja kerin nööri
Igale meetrile lisan oma aasta
Kerin nööri
Puhastan takerdunud saasta.

Ootan tuult ja sirutan tiivad
Silun vanusega tekkinud jooni
Sirutan tiivad
Triigin seismisest kangeid sooni.

Ootan tuult.
Kannatamatult. Nüüd?

Ootan tuult!
Nüüd?
Kohe!
Tõuseb päikseni mu tuulelohe.

Sellel õhtul...

Sellel õhtul oli mul Sind vaja
hajutamaks mineviku varje.
Neist jäänud valude kaja,
mu vaikimatu hääletu karje.

Sellel õhtul oli mul Sind vaja
hävitamaks pilte minu sees.
Rusuv kriiskav painaja.
Vang iseenese mõtetes.

Sellel õhtul oli mul Sind vaja
päästmaks mind mu enese eest...

Lapsepõlvesõber

Vahel aken arvutis vilgub,
"Kuidas läheb?", küsid.
"Hästi!", vastan ma.

Vahel tänaval kohtuvad pilgud,
"Kuidas läheb?", küsin.
"Hästi!", vastad sa.

Kuigi enam teineteise eludest rohkem ei tea.
Kui sinul on hästi,
on minulgi hea.

"Kuidas läheb?"...

Minu Kuu

Mu akendel pole kardinaid,
et mu tubades öösiti käiks Kuu.
Jalutaks mööda tolmuseid põrandaid,
valgele vaibale suruks kahvatu suu.

Mu riidekapil pole uksi,
et Kuu saaks kullata mu kleidid
ja kui oma laias voodis uinun üksi,
palun, et jääks Kuugi minuga veel veidi.