LKV-5

- Markus, Markus, Markus- oeh ma täiesti armunud. Ei, ma ei hakka elukaaslast välja vahetama. Nagu alati on juttu hobusest. Hobusest, kelle tarkus on lõputu, oskused piiritud ning kes oma heatahtlikul ja rangel kombel on nõus mind õpetama. Kõik mis ma teen valesti saab sekundmurdosa jooksul tema poolt noomituse. Kõik mis ma teen õigesti saab sama kiirelt heakskiidu. Hobune, kes on nelja tunniga mulle õpetanud, kus on mu tasakaalu nõrgad kohad, millal on käed valesti, mil pole jalgade surve võrdne jnejnejenjne. Ma olen oma sõidu kohta saanud rohkem tagasisidet kui kunagi varem. Vastutasuks üritan olla püüdlik ja hoolas õpilane, sest selle, et temaga vaidlusesse ei tasu astuda, sain esimeses tunnis selgeks :D
- Eelmisel pühapäeval sain esimest korda elus tunda, mis tähendab hobusega üheks saada, ei ole enam ratsaniku ja hobust, on ühised mõtted, ühine liikumine, ühine hingamine. See ei olnud enam ratsutamine- see oli laul.
- Ostsin linnukestele toidumaja ja täna hommikuks oli see juba pooltühjaks söödud. Ma arvan, et mul läheb linnusööta nüüd tonnides.
- Parallelmaailmast: kuidas suhtuda kui ligi 60 aastane garderoobitädi lausub: "ega vanurid enam üle riietehoiuleti hüpata ei jaksa. Mina jaksan. tahate ma näitan" ja näitabki....
-õhtuks lubas esimest korraliku sügistormi, jään ootele. (Homseks võiks muidugi läbi saada siis trennipäev).