Sügisvihmad

Uniselt tiksub seinakell
õhtud on pimedad ning laisad
Tuju veidi kurb ja kuidagi hell
Ahjus plaadil kaneelisaiad.

Aurav tass sooja kakaod
kauged maad ja rahvad...
ninapidi raamatusse kaon.
juba kolletavad vahtrad.

Looduspiltnik (algaja)

YABS ja viltused horisondid
rosinaid pole ja sensoritolm
Valed kompad ja segavad rondid.
Mingi reegel- üks jagada kolm.

Võtan fotoka jälle ma lähen
õpetused meeles nii karmid kui head
loodan, et valgust ei rohkem ei vähem
ja et seekord lõpuks mul veab.

Saadan foto Looduspilti
Filter on karm ja ärevus suur
Tuleb tagasi pilt, kandes silti-
täiesti igav ja kompa on puus.

Võtan fotoka ja uuesti lähen
Tubades keegi ei süüta veel tuld.
Lähen vara, kurk veidi kähe.
Et võtta ülesse hommikukuld.

Kui ma enam ei taha...

Kui ma enam ei taha
ja kui ma enam ei jõua.
Siis vanni lasen vee
ja vahtugi endale nõuan.

Maailm külm ja paha
jääb kaugele teistpool ust.
Telefoni helin- ei ma enam ei taha
Su taakordset vabandust.

Sooja lõhnavasse vanni
uputan jalad ja uputan käe.
Mulle läbi pihu valan
ja keegi mind ei näe.

Pisikeses vannitoas
loen kahhelplaadi ridu
vahumulle loobin peos
see on minu erapidu.

Üksi

Maailm on nii suur ja mina nõnda väike.
Isegi see küngas Himaalajana näib.
Kuskil selle taga tõuseb hele Päike
kuid üle mäe nii harva valgus käib.

Kui Sa hüüaks küll ma tuleks.
Nii üle künka kui ka mäe.
Ere valgus mu silmad veidi suleks...
Kuid künka taha Sina ju ei näe.

Ootama kui roniks tippu
embama neid vanu halle puid?
Enne kui kaon minevikku
kas märkad mind kesk teisi üksikuid.

Läheduses

Sinu läheduses sulan Sinu sisse
joovastudes hülgan iseend,
kaon Su isemoodi olemusse.
Lihtsalt- "attach" ja "send".

Aga kui Sa ükskord siiski lähed,
võtad kaasa minu Sinu sees.
Veidikegi kaugem olema peab lähem,
muidu murdun oma hirmudes.

Sinu kadumisest hirmsam vaid
on kaotada kord meid mõlemaid.