LKV-69

Õpetusi eluks:

• ära eelda igasuguseid asju: nt et inimesed kes hobuseid ostavad ka tahavad oma hobuseid tundma õppida.
• ära loo sidet loomadega kelle suhe sinuga sõltub kellestki teisest 
• leia moodus kuidas eelmist punkti oleks võimalik täita ja seejärel räägi mulle ka

 - Preili Minni. Kui Agne on proua mis proua siis Minni on preili, mis sest, et ka juba järglastega. Ja preili Minni on väääga reetlik :D Kõik mis ratsanik teeb valesti paistab kilomeetrite kaugusele. Nii, et ükski asi ei jäänud ei talle ega treenerile märkamata. Oi ja need Minni kõnekad kõrvad ja nohisemised "mis mõttes paremale-vasakule-paremale-vasakule- oh issand" (ma üritasin mööda sirget otse tulla), "no kui sa ei taha edasi sõita no ära sõida siis" (ma üritan keha lõdvestuma saada, et ta päris paigal ei jookseks) "no lõpuks...liigume.. juba seisame?" (ma üritan nurgast välja tulla, aga vajun veidi ette), "oh liigume taas.. jälle... no mis nüüd" (ma üritan nurgast välja tulla ja pingsalt üritan mitte ette vajuda, loe: neelan alla tonni tsementi ja kivistun millisekundite jooksul pulgaks), "palun siin on teie peatus. Oli tore. Palun tulla tagasi kehvtivate juhilubadega" (peale minu püüdlusi mingit galopimoodi asja välja võluda). Tegelikult oli hästi tore ja õpetlik. Väga õpetlik. Sest enamus juhtudel oli preili andestava loomuga nii, et kui ma end kokku võtsin siis leebus ka tema va ok need galopitõsted no need ajasid ta veidi liiga palju ahastusse juba. Ja nüüd ma võiks kirjutada vääääga pikalt iga sekundi kohta sadulas mis ma millalgi valesti tegin aga nuh see oleks liiga masendav. Ja lõpuks mul lubatakse vaid hobuste jalgu pesta ja kuivatada.
- D. Ehk siis tegelt oli teine D. aga selle turjale tegi eelmine sõit veidi liiga ja ei riskinud. Siis oli jälle D, mis mu seljale täitsa hea oli, preili nimelt oli võimsamate liikumistega ja järgmine päev ei jätnud selg mulle seda meeldetuletamast aga kuss kuss ma tahan preiliga veel sõita nii, et kuss. D-ga ma kardan nii palju et tema kardab veel rohkem. Ta on nagu tonnine võimendus minu emotsioonidest. Seega võtsime rahulikult ja jätsime järgmisele lapsele võimaluse ringi taga lehvida. Ja D jalad. Oeh. Igal juhul ma olen nüüd kõikki teavitanud ja mingi hullemat sorti paanika raudselt tekitanud aga nendega oleks kiiresti vaja midagi teha. Ma puhastasin nagu sain aga ma kardan, et seekord see liiga vähe. Ühesõnaga ma täielik kanaema jälle. Ja no lähtudes tema jalgades siis ma jalgu puhastama ka ei sobi. Kas ma tallipõrandat võin vähemalt pühkida?

LKV-68

- ving ving ving viu viu viu ja kuna ma veidi endale lubasin ÜRITADA vähem viriseda siis polegi rohkem kirjutada :D Ok D-ga esimesed uued katsed galoppi sõita tehtud. Eks nad veidi ülepingutatud ja ebakindlad ole mõlemalt poolt aga nuh. Ja ilm oli pühapäeval nii ilus, et jalutasin pisiponidega veidi päikese käes ja lasin neil rohelisi kõrrekesi nosida siit ja sealt. Ja kaheksa tundi läinud nagu niuhti jälle :D
- Ja miks väikesed ratsanikud toredad on:

• Arutelu sünnipäevade teemal (5-aastane): Ma olen praegu viis aga siis mul tuleb sünnipäev ja ma saan suuremaks. (vaatab mulle otsa ja lausub õhates) Sul on väga väga palju sünnipäevi olnud.  
• Hobuse suurused (3-aastane): (vaatab shetlani poni) Niiii suuur hobune. (vaatab meie tallinaise koera) Näe väike hobune.

LKV-67

- Ja just siis kui ma nii armastasin meie kahekesi pühapäeva hommikuid ja kogu mu maailm oli leidnud ühe toreda pidepunkti nädalas. Juhtus midagi halba. Ja nüüd ma olen kurb, kurb et hobust alt vedasin. Ja kurb, et ma mingi aeg nähtavasti väga ei naudi sadulas olemist. Ja kurb, et äkki D sai siiski haiget. Ja kurb, et D selga ei saa. Ja kurb, et väga ei julge ka. Ja just siis kui ma olen kurb ja D-ga veidi puhkame koostööst, ootab tema mind pühapäeva hommikul väravas ja tahab kaasa tulla. Ja ma olen kurb. Samas saan talle pluti-pluti teha ja jalgu teha. Ja teiste seljas targemaks ja tublimaks.
- Artsik. Uh nagu traktori roolis Boeningu rooli. Kangide-pedaalide asemel on peened nupud. Robustne piduripedaal on vahetunud puutetundliku nupu vastu jne. Ja kuna mu jalad olid nigu keedetud spagettid siis ei kingitud mu kätele mitte midagi. Põnev oli ja väga habras oli see asi. Ja ma olin nii hirmul, et Artsikuga ka midagi halba juhtub. Aga nuh tasapisi tagasi. Aga galopp jäi veidi mu julgusest välja. Jama, arvasin, et olen julgem.