Kihutades põhjatuultel
sala riivad palgeid,
kabjalöögist puistad taeva
tähti helevalgeid.
Vikerkaare rohumaadel
Suure Vankri kumas,
teispool Linnuteed sind ootab
lahkunud hobuste jumal.
2013-11-21
2013-11-14
LKV-7
- selle aasta halloweenil jäi kõrvits lõikamata. Polnud kõrvitsat ja polnud ka kuskil lõigata. Kuidagi on veidi kahju. Mitte et ma halloweeni tähistada tahaks aga mulle lihtsalt meeldib kõrvitsat lõikuda.
- hakkasime ujumas käima. Muidu kõik tore aga inimesed, eriti lapsed, võiks aru saada mis vahe on "suplusel" ja "terviseujumisel".
- käisin Thori uut osa vaatamas, sest kuidas siis muidu :D. Ütleme nii et üks vend on imeilus ja teine on väga hea näitleja.
- hingedepäeval viisime surnuaeda küünlad. Sel aastal sai metsakalmistu asemel rahumäel käidud. Kuidagi võõras oli, et keset surnuaeda on tänavavalgustus ja liiklusmüra. Aga küünaldes surnuaed on ikkagi nii ilus.
- Hingedega seoses: Hing on nähtavasti kuubikukujuline ja seest tühi. "Hinge peal" "Hinge all" "hinge taga" "hinge põhjas".. jne
- Trennis olen nähtavasti Carpile spetsialiseeritud (vahele veidi Markust). Ju siis jagatakse hobuseid värvide järgi ja mul on hetkel "must-valgete sokkidega"-periood. Carp tundub iga korraga kiiremini soojenevat ja leplikumaks muutuvat. Ka ei lähe ta enam trenni lõpuks väga märjaks. Minust... hmm 60 min korralike säärtega ikka sõita ei jõua, seega mingil hetkel käib ratse üle sääre ja see ei ole mitte hea. Pimedast karjamaast parem ei räägi, rekord hobuste otsimisel on nähtavasti pr M. ja veel mõne nimel, kes on 45 min hobuseid otsinud. Ühesõnaga igakord karjamaale minnes hakkan kohe lund igatsema.
- Biffy Clyro, esirida-TEHTUD! (Jah mul on väike, muutuv nimekiri asjadest mis ma tahan korra ära teha.) See on vist ainus bänd, kelle pärast ma olen valmis esireas olema ja see oli täiesti fantastiline. Hoolimata mu sinistest kätest ja puusanukkidest. Ja publik...alates esimesest sõnast lauldi kõik lood nii kõvasti kaasa, et mul oli raskusi laulja kuulmisega. Biffy plaadid on head aga nende kontserdid on veel 100 korda paremad. See energia mida nad lavalt annavad, see fantastiline mängimine, valgushow jne. Palun tulge veel Eestisse! (nt homme?):D
- ja katsugu keegi mulle öelda, et köögimööbli tellimine on lihtne. Nii palju asju on vaja läbi mõelda, valida, vaielda, proovida, vaadata, arvata, mõõta, jne jne jne . Ning sellise hinna juures ei ole tootjapoolne "ei saa" mingi argument.
- hakkasime ujumas käima. Muidu kõik tore aga inimesed, eriti lapsed, võiks aru saada mis vahe on "suplusel" ja "terviseujumisel".
- käisin Thori uut osa vaatamas, sest kuidas siis muidu :D. Ütleme nii et üks vend on imeilus ja teine on väga hea näitleja.
- hingedepäeval viisime surnuaeda küünlad. Sel aastal sai metsakalmistu asemel rahumäel käidud. Kuidagi võõras oli, et keset surnuaeda on tänavavalgustus ja liiklusmüra. Aga küünaldes surnuaed on ikkagi nii ilus.
- Hingedega seoses: Hing on nähtavasti kuubikukujuline ja seest tühi. "Hinge peal" "Hinge all" "hinge taga" "hinge põhjas".. jne
- Trennis olen nähtavasti Carpile spetsialiseeritud (vahele veidi Markust). Ju siis jagatakse hobuseid värvide järgi ja mul on hetkel "must-valgete sokkidega"-periood. Carp tundub iga korraga kiiremini soojenevat ja leplikumaks muutuvat. Ka ei lähe ta enam trenni lõpuks väga märjaks. Minust... hmm 60 min korralike säärtega ikka sõita ei jõua, seega mingil hetkel käib ratse üle sääre ja see ei ole mitte hea. Pimedast karjamaast parem ei räägi, rekord hobuste otsimisel on nähtavasti pr M. ja veel mõne nimel, kes on 45 min hobuseid otsinud. Ühesõnaga igakord karjamaale minnes hakkan kohe lund igatsema.
- Biffy Clyro, esirida-TEHTUD! (Jah mul on väike, muutuv nimekiri asjadest mis ma tahan korra ära teha.) See on vist ainus bänd, kelle pärast ma olen valmis esireas olema ja see oli täiesti fantastiline. Hoolimata mu sinistest kätest ja puusanukkidest. Ja publik...alates esimesest sõnast lauldi kõik lood nii kõvasti kaasa, et mul oli raskusi laulja kuulmisega. Biffy plaadid on head aga nende kontserdid on veel 100 korda paremad. See energia mida nad lavalt annavad, see fantastiline mängimine, valgushow jne. Palun tulge veel Eestisse! (nt homme?):D
- ja katsugu keegi mulle öelda, et köögimööbli tellimine on lihtne. Nii palju asju on vaja läbi mõelda, valida, vaielda, proovida, vaadata, arvata, mõõta, jne jne jne . Ning sellise hinna juures ei ole tootjapoolne "ei saa" mingi argument.
2013-10-28
LKV-6
- koleda tuule ja rahega sai väike hõimlane esimest kord hobuse selga pandud. Veidi ta küll kahtles selles ettevõtmises aga lõpuks tundus, et meeldis ka. Huvitav asi nende pisikeste poistega- pisikese hobusega sõites vaadatakse alati unistavalt suurte hobuste poole. Pisikestele tüdrukutele sobivad pisikesed nunnud ponid küll:)
- ise sain taas Carpi selga. Nagu alati 15 min minu rassimist ja siis soojenes proua üles. Ühes nurgas olev atv järelveetav kobestaja oli kogu selle tuule ja rahe mölluga siiski ta jaoks veidi kõhedust tekitav, millele siis järgnes ka paar kepsakamat hüpet sealt eemale ja trenni lõpuni jäi ta seda veidi kahtlustavalt jälgima.
-Markusega ei ole viimased sõidud nii ülevad olnud kui esimesed: ei ole mina ta seljas suutnud tema jaoks piisavalt puhtalt istuda ning ei ole tema ka väga leplik olnud. Esimene põhjus kindlasti mina aga lisaks ka võib olla see, et sees pole tema jaoks nii tore sõita kui väljas ning ehk ka veidi õpitud käitumist galopist kõrvale hiilimiseks. (Loodan, et pr M. on võimalus temaga lähiajal sees sõita ja oma arvamus selle kohta öelda, siis oskan vajalikke taktikaid kasutada). Aga ülemõistuse armas ja tark loom on ta ikkagi.
- linnud on võtnud plaani mind vaeseks süüa. 500g seemneid päevas. Lisaks rasvatihastele on lihtsa-söögi-sõnum jõudnud ka varblasteni, kelle saabudes toidulaud hoopis lärmakamaks muutus. Kui tihased on viisakad jagajad: haaratakse seeme ja lennatakse puu otsa seda sööma andes teistele ka võimalus ning rasvapallide kallal ollakse lausa 4-5-kesi, siis varbalsed on hoopis teist tüüpi. Linnumaja jääb nendest kasutamata, sest seal püsimine pole lihtne. Samas on täielikult nende maffia all söögimaja alune plats. Lärmakalt aetakse sealt ära kõik tihased ja ka üksteisega kipub riiuks. Rasvapalle süüakse kas peaalaspidi nööri küljes rippudes ja muidugi üksinda või siis alumiselt oksalt järjekorras upitades. Järjekorras käib pidev sõnelus, kellel õigus parteipiletiga või laste tõttu ette trügida ja kellel õigus kui kaua palli närida enne kui järjekord edasi peaks liikuma.
Tihaste ring on laienenud sinitihaste ja salutihaste poolt. Samuti on nähtud liikumas rohevinti ja väike- kirjurähni. Viimane üritab ka meie maja ära süüa, seega mu linnu söögimaja on nüüd pidevas teisaldamisohus majast kaugemale, soovitavalt paar kilomeetrit :)
- ise sain taas Carpi selga. Nagu alati 15 min minu rassimist ja siis soojenes proua üles. Ühes nurgas olev atv järelveetav kobestaja oli kogu selle tuule ja rahe mölluga siiski ta jaoks veidi kõhedust tekitav, millele siis järgnes ka paar kepsakamat hüpet sealt eemale ja trenni lõpuni jäi ta seda veidi kahtlustavalt jälgima.
-Markusega ei ole viimased sõidud nii ülevad olnud kui esimesed: ei ole mina ta seljas suutnud tema jaoks piisavalt puhtalt istuda ning ei ole tema ka väga leplik olnud. Esimene põhjus kindlasti mina aga lisaks ka võib olla see, et sees pole tema jaoks nii tore sõita kui väljas ning ehk ka veidi õpitud käitumist galopist kõrvale hiilimiseks. (Loodan, et pr M. on võimalus temaga lähiajal sees sõita ja oma arvamus selle kohta öelda, siis oskan vajalikke taktikaid kasutada). Aga ülemõistuse armas ja tark loom on ta ikkagi.
- linnud on võtnud plaani mind vaeseks süüa. 500g seemneid päevas. Lisaks rasvatihastele on lihtsa-söögi-sõnum jõudnud ka varblasteni, kelle saabudes toidulaud hoopis lärmakamaks muutus. Kui tihased on viisakad jagajad: haaratakse seeme ja lennatakse puu otsa seda sööma andes teistele ka võimalus ning rasvapallide kallal ollakse lausa 4-5-kesi, siis varbalsed on hoopis teist tüüpi. Linnumaja jääb nendest kasutamata, sest seal püsimine pole lihtne. Samas on täielikult nende maffia all söögimaja alune plats. Lärmakalt aetakse sealt ära kõik tihased ja ka üksteisega kipub riiuks. Rasvapalle süüakse kas peaalaspidi nööri küljes rippudes ja muidugi üksinda või siis alumiselt oksalt järjekorras upitades. Järjekorras käib pidev sõnelus, kellel õigus parteipiletiga või laste tõttu ette trügida ja kellel õigus kui kaua palli närida enne kui järjekord edasi peaks liikuma.
Tihaste ring on laienenud sinitihaste ja salutihaste poolt. Samuti on nähtud liikumas rohevinti ja väike- kirjurähni. Viimane üritab ka meie maja ära süüa, seega mu linnu söögimaja on nüüd pidevas teisaldamisohus majast kaugemale, soovitavalt paar kilomeetrit :)
2013-10-18
LKV-5
- Markus, Markus, Markus- oeh ma täiesti armunud. Ei, ma ei hakka elukaaslast välja vahetama. Nagu alati on juttu hobusest. Hobusest, kelle tarkus on lõputu, oskused piiritud ning kes oma heatahtlikul ja rangel kombel on nõus mind õpetama. Kõik mis ma teen valesti saab sekundmurdosa jooksul tema poolt noomituse. Kõik mis ma teen õigesti saab sama kiirelt heakskiidu. Hobune, kes on nelja tunniga mulle õpetanud, kus on mu tasakaalu nõrgad kohad, millal on käed valesti, mil pole jalgade surve võrdne jnejnejenjne. Ma olen oma sõidu kohta saanud rohkem tagasisidet kui kunagi varem. Vastutasuks üritan olla püüdlik ja hoolas õpilane, sest selle, et temaga vaidlusesse ei tasu astuda, sain esimeses tunnis selgeks :D
- Eelmisel pühapäeval sain esimest korda elus tunda, mis tähendab hobusega üheks saada, ei ole enam ratsaniku ja hobust, on ühised mõtted, ühine liikumine, ühine hingamine. See ei olnud enam ratsutamine- see oli laul.
- Ostsin linnukestele toidumaja ja täna hommikuks oli see juba pooltühjaks söödud. Ma arvan, et mul läheb linnusööta nüüd tonnides.
- Parallelmaailmast: kuidas suhtuda kui ligi 60 aastane garderoobitädi lausub: "ega vanurid enam üle riietehoiuleti hüpata ei jaksa. Mina jaksan. tahate ma näitan" ja näitabki....
-õhtuks lubas esimest korraliku sügistormi, jään ootele. (Homseks võiks muidugi läbi saada siis trennipäev).
- Eelmisel pühapäeval sain esimest korda elus tunda, mis tähendab hobusega üheks saada, ei ole enam ratsaniku ja hobust, on ühised mõtted, ühine liikumine, ühine hingamine. See ei olnud enam ratsutamine- see oli laul.
- Ostsin linnukestele toidumaja ja täna hommikuks oli see juba pooltühjaks söödud. Ma arvan, et mul läheb linnusööta nüüd tonnides.
- Parallelmaailmast: kuidas suhtuda kui ligi 60 aastane garderoobitädi lausub: "ega vanurid enam üle riietehoiuleti hüpata ei jaksa. Mina jaksan. tahate ma näitan" ja näitabki....
-õhtuks lubas esimest korraliku sügistormi, jään ootele. (Homseks võiks muidugi läbi saada siis trennipäev).
2013-10-08
LKV-4
- Treener sai sünnipäevaks nii ilusa üllatuse, et pisarad tulid silma. Seega laste kahenädalane töö ja vaev ja peituse mängimine tasus ennast ära.
- Sõbrannade ja sõpradega peaks tihedamini kohtuma. Pr M-iga käisime kohvetamas ja kaubanduskeskuse poodides-ainult-naistele. St kõik juveelid vaatasime ära ja kõik lõhnad nuusutasime ära. Üks oli hirmus hea aga nüüd ei mäleta keegi milline.
- Üle pika aja sain teha lebo ja tv päeva. St voodist väljusin kange seljaga alles kell 16:00. Vahelduseks äärmiselt mõõõnus.
- Hr I sai aasta vanemaks. Hirrmus.
- Tegin ühe trenni päeva, mil tallis käisin aga kõrvavalu tõttu hobuse selga ei läinud. Igal juhul jäi mul arusaamatuks kuidas ma tavaliselt siiski sinna jõuan. Tunde laste aitamist, hobuste pesemist jne.
- Horse Show: liitun Beletskiy fännklubiga, mu tagumikukondid on plastiktoolidest siiani valusad (kolm päeva hiljem), meie hobutarvete müüjad ei tea nähtavasti midagi messipakkumistest, elementaarne viisakus hakkab maailmast ära kaduma, pr M-ile suured tänud.
- Milline näeb välja trenn kus on 9 sõitjat, kellest 2 suudab hobust raja peal hoida. Ja sul on ülejäänutele vaid kolm jalutajat võtta. HULLUMAJA- ja seda 3 meetriste vilkuvate neoontähtedega.
Trenn algas sellega et Diamond ehk siis Tibu tuli ära tuua. Eelmisest trennist ta oli juba vabastuse võtnud. Õnneks oli ta selle kuskile ära kaotanud ja sunnitud minuga tulema. Lisaks tõin kõik kes võimalikud lastele koplist ära. Koplis on nimelt pisike Alfa, kes vahel otsustab lastele hambaid näidata. Kedagi teist asjalikku polnud ka saata. Saime hobused siis isegi kellaajaks valmis ja platsile. Ning siis pakuti mulle lahkelt võimalust ise trenni anda. Viskasin pilgu mööda rada jalutavatele lastele ja olin nõus. Kahjuks ma ei hinnanud nende taset siiski piisavalt hästi. Ja mu raudvara hobused vedasid mind ka alt. Diamond, kes jalutab alati mööda rada, silm pool loojas, otsustas, et ta on minu peale solvunud karjamaalt ära toomise osas ning peab seda minuga veel veidi arutama. Üritasin teda veenda, et pärast räägime ja tegelesin tema rajale tagasi veenmisega. Mispeale Jaska otsustas, et ahah "me lähme rukist lõikama, kes leiab uue tagumiku nina alla" ning arvas et ElBegi tagumik oleks päris hea variant. ElBeg arvas aga, et temale sobib ainult kabi-vastu nina. Nii Diamond tagasi lapsele paar sõna juhendiks, ruttu jooksuga Jaska juurde, lapsele paar sõna ja Winstoni juurde, kelle väiksel vapral ratsanikul juba pisarad silmas- vana hea winston kehastus kellekski teiseks ja otsustas kõige ilusamal traavil mööda platsi nagu noor jumal ringi lasta. Nii pisarad pühitud- Winc rajale. Diamond rajale. Jaska rajale. Nii, et minu osa: joosta mõõda platsi ringi ja talutada neid eksinud lambukesi tagasi rajale, vahepeal häält tõsta kui asi eriti ohtlikuks läks, pisaraid pühida ja lohutada, pärast lapsevanematele seletada, et tavaliselt meil on siiski koordineeritum tegevus. Tänuks sain küll Markusega sõita aga vaid 30 min, sest keegi pidi vapraid hiirekesi ka tallis aitama. M-i Markuse vaimustusest saan nüüd aru küll.
- Sõbrannade ja sõpradega peaks tihedamini kohtuma. Pr M-iga käisime kohvetamas ja kaubanduskeskuse poodides-ainult-naistele. St kõik juveelid vaatasime ära ja kõik lõhnad nuusutasime ära. Üks oli hirmus hea aga nüüd ei mäleta keegi milline.
- Üle pika aja sain teha lebo ja tv päeva. St voodist väljusin kange seljaga alles kell 16:00. Vahelduseks äärmiselt mõõõnus.
- Hr I sai aasta vanemaks. Hirrmus.
- Tegin ühe trenni päeva, mil tallis käisin aga kõrvavalu tõttu hobuse selga ei läinud. Igal juhul jäi mul arusaamatuks kuidas ma tavaliselt siiski sinna jõuan. Tunde laste aitamist, hobuste pesemist jne.
- Horse Show: liitun Beletskiy fännklubiga, mu tagumikukondid on plastiktoolidest siiani valusad (kolm päeva hiljem), meie hobutarvete müüjad ei tea nähtavasti midagi messipakkumistest, elementaarne viisakus hakkab maailmast ära kaduma, pr M-ile suured tänud.
- Milline näeb välja trenn kus on 9 sõitjat, kellest 2 suudab hobust raja peal hoida. Ja sul on ülejäänutele vaid kolm jalutajat võtta. HULLUMAJA- ja seda 3 meetriste vilkuvate neoontähtedega.
Trenn algas sellega et Diamond ehk siis Tibu tuli ära tuua. Eelmisest trennist ta oli juba vabastuse võtnud. Õnneks oli ta selle kuskile ära kaotanud ja sunnitud minuga tulema. Lisaks tõin kõik kes võimalikud lastele koplist ära. Koplis on nimelt pisike Alfa, kes vahel otsustab lastele hambaid näidata. Kedagi teist asjalikku polnud ka saata. Saime hobused siis isegi kellaajaks valmis ja platsile. Ning siis pakuti mulle lahkelt võimalust ise trenni anda. Viskasin pilgu mööda rada jalutavatele lastele ja olin nõus. Kahjuks ma ei hinnanud nende taset siiski piisavalt hästi. Ja mu raudvara hobused vedasid mind ka alt. Diamond, kes jalutab alati mööda rada, silm pool loojas, otsustas, et ta on minu peale solvunud karjamaalt ära toomise osas ning peab seda minuga veel veidi arutama. Üritasin teda veenda, et pärast räägime ja tegelesin tema rajale tagasi veenmisega. Mispeale Jaska otsustas, et ahah "me lähme rukist lõikama, kes leiab uue tagumiku nina alla" ning arvas et ElBegi tagumik oleks päris hea variant. ElBeg arvas aga, et temale sobib ainult kabi-vastu nina. Nii Diamond tagasi lapsele paar sõna juhendiks, ruttu jooksuga Jaska juurde, lapsele paar sõna ja Winstoni juurde, kelle väiksel vapral ratsanikul juba pisarad silmas- vana hea winston kehastus kellekski teiseks ja otsustas kõige ilusamal traavil mööda platsi nagu noor jumal ringi lasta. Nii pisarad pühitud- Winc rajale. Diamond rajale. Jaska rajale. Nii, et minu osa: joosta mõõda platsi ringi ja talutada neid eksinud lambukesi tagasi rajale, vahepeal häält tõsta kui asi eriti ohtlikuks läks, pisaraid pühida ja lohutada, pärast lapsevanematele seletada, et tavaliselt meil on siiski koordineeritum tegevus. Tänuks sain küll Markusega sõita aga vaid 30 min, sest keegi pidi vapraid hiirekesi ka tallis aitama. M-i Markuse vaimustusest saan nüüd aru küll.
Subscribe to:
Posts (Atom)