-Töö tegi ahvist.... arvuti. Töö võtab kõik ajurakud, vabad hetked ja mõistuse. Mille tulemusena üks tööst väsinud kodanik K. eile parklast väljudes unustas tõkkepuule märku anda, et tulen ja tõkkepuuga pähe sai. Auto siis, mitte K. Ego sai ka põrutada ja järgmine autojuht suutäie naerda.
- Väikesed ratsanikud. See on ikka nii põnev tegevus. See katsetamine ja mõistatamine kuidas ühele või teisele lapsele ligi saada. Millised on tema head omadused mida edendada ja mida hoopis järgi aidata. Ja kellel lasta rohkem rääkida, ja kellele anda ülesandeid kus rääkimine ununeks :) Ja et tuleb öelda Tere ja Aitäh ja Palun :D
- Lumiiiii on silminiiiii. Ja eile tallis oli -11C. St tavapäraste jalapesu asemel tegin D-le kuivpuhastust ja "määratlesin probleemsed kohad" reedeks.
- Laiskus on edasiviiv jõud. Kuna nii külm on ja D-l on jätkuvalt uhke kasukas seljas on kogu trenni eesmärk sõita niimoodi, et hobune oleks rahulik, chill jne, sest muidu on karistuseks see, et istume tunde toas ja ootame kuni ta ära kuivab. Ja, see ei tähenda, et me saame trennist viilida ja lihtsalt kulgeme. Ok õigluse huvides paar pisikest jalutuspausi tegime rohkem kui treener ette nägi. Lihtsalt kui D ei hakka muretsema ja kiirustama ongi kõik nii ilus ja lihtne. Aga selleks peab seljas ka väga täpselt sõitma ja rahulikult ja küsima kõike piisava varuga ette tema jaoks st minul oli seal seljas piisavalt palav.
- Pühapäeva hommikune teraapia. See on siis minu teraapia. Igakord kui äratuskell heliseb siis ma mõtlen, kas ikka on vaja aga kui talli jõuan siis on vaja, ja kui koplisse jõuan siis on väga vaja ja kui platsilt ära tulen siis on selge, et see oli lausa hädavajalik. Olime tublid, tegime kõike korralikult ja tasakaalukalt ja kordasime reedeseid harjutusi. Ise rahul, hobune kuiv. Jeee.
No comments:
Post a Comment