LKV-83

- Hobusejuttu. Eile õhtul käsikaudu läbi udu trenni jõudes oli märkmikus mu nime taga kaks hobust. Võiga. Kaks hobust kelle selga ma väga meeleldi ei istu. Pontsakas ja iseteadlik proua A ja uhke koolisõidu karjääriga vägaseenior ämblik M. Kuna lisaks sain ka teada, et ma pean hobuse selga saama 15 min siis jäi valik M. Sest ta elab boksis. Miks Ämblik- ma ei tea lihtsalt meenutab sellist tarka hallide vuntsidega ämbliku. Kelle kõik jalad ja kael toimivad ja painduvad sõidu ajal omasoodu ja keskel on kuskil keskel keha. Ja no selline Ämblik, kes vaatab toa nurgast teraste silmadega, köhatab ja kohmab "Äh kõik on amatöörid ja noorus on hukkas". Meenutab veidi mu kadunud vanaisa ja seda ikka heas mõttes. Vanaisa kellega sai poliitikast räägitud ja eluolust ja kes pidevalt vaidlema kippus ja isegi kui ta kõigest enam hästi aru ei saanud siis austusest tema elutarkuse vastu kinnitasid, et tal on omamoodi alati õigus aga ... :D. Ämblik M.-ga on samamoodi. Tal on ju täiesti õigus, et ma ei suuda istuda nagi proffid koolisõitjad ega jalga nii kindlalt hoida jne aga... :D Sõjakalt pea lehvimas tehakse selgeks, et ei süüdi ole tema eakas keha mis kauem soojendamist juba vajab või mõni lihas või kõõlus mis niisketel päevadel tunda annab. Ei, tema on igavesti noor ja teab täpselt kuidas platsil ringi peab lehvima. Ja kui siis ütelda et "Kle ära kihuta" keerab ta ma ei tea kuidas üle oma kaela oma targa silma sinu poole ja ütleb, et "Pähh. Amatöör". Ei, kakelda pole temaga mõtet. Noogutad, et noh põhimõtteliselt on sul õigus, aga... teeks siin ikka peatuse. Peatus siis ka suuremeelselt tehakse. Veidi on ta leebunud käskude suhtes aga samas on tekkinud rohkem isetegevust. Just seda, et ah traav no ma siis lehvin, ei tea kuhu, ei tea mis tempost, ei tea kellega aga pajehhali. Ja täiesti olemata on traavi-sammu üleminekud. Ükskõik kui tasaselt tagasi võtsin, mauh peatus ja kaks terast silma vaatavad mu vasakul jala säärt- nuh, said oma peatuse. Peale julgelt poolt tundi pusimist suutsin talle selgeks teha, et peale traavi tuleb samm ja siis ausõna läheb ka veel trenn edasi. Traavist galopitõstetega polnud kummalegi poolele kummalisel põhjusel mingit probleemi. Tavaliselt pusivad lapsed just sellega kõige rohkem. Ja noh tahaks siinkohal endale õlale patsutada, aga... M,- käivad trennid tujude järgi. Kui on hea tuju ongi toredam ja kuulekam. Kui on halb tuju siis parem ära torgi ja lase vanakesel olla. Noh nagu vanaisagi.
- Öised koplid ja lapsed. Kurdan muret, sest jagatud mure on suurem mure ja äkki jõuab ka FB-sse ja televisiooni ja ma saan kuulsaks ja kuulus mure on ju puha rõõm :D (vata kuhu maailm jõudnud on). Ma tahaks, et tallis oleks reegel. See reegel, et alla 12-ne ei käi üksi koplis ja alla 18, ei käi üksi koplis kui on juba taskulampi vaja. Kahekesi võivad käia. Et kui midagi juhtub, mida iganes. Keegi kaotab kummiku, keegi hammustab kedagi, keegi kaotab kedagi või midagi. Siis saab keegi abi järgi tulla. Eile õhtul oli nii paks udu, et taskulamp näitas vaid 5m kaugusele ja üks vapper tüdruk läks ühte vaprat hobust koplist tuppa tooma. Üksi. Vaid pisikese taskulambiga. Meie kahe täiskasvanu südamed ei pidanud vastu, seega A. läks autotuledega teed näitama kopli äärde ja ma jäin teise taskulambiga värava juurde valvesse, et kui liiga pikalt vaikus on siis peab keegi ju lapse ära ka tooma. Või noh esialgu käsikaudu üles otsima. Ja just siis kui mu hing juba veidi värelema hakkas (no peale seda kui ma vaid kuulsin kuidas hobused jooksuga ringi müdistavad) nägin ma ühte pisikest taskulampi koplist värava suunas värelemas. Vaprad on need väiksed hinged aga kas neil ikka on vaja õhtul üksi nii vaprad olla.