LKV-80

-Pulmafotograafi lõbus elu :). Pulmade juures on lõbus see, et sa võid ju plaane teha aga lõpuks läheb nii nagu päev kulgeb ja nagu Ilmataat otsustab. Nt ühes pulmas otsustas eelmainitud Taat, et laseme aga vihmal kallata- nii kui pruut ilusalongist väljus sadama hakkas ja nii õhtul kella üheksani. Õnneks on ratsavõistlused õpetanud kuidas kilekottis oleva fotokaga pildistada. Ja õnneks, õigemini nagu tavaliselt oli mul kaasa mitu paari kingi. Ja elagu hiina toodang-vakstust kingad ei lagune ka peale tervet päeva lompidest kahlamist. Teine näide- kuna pruutpaaril väike laps ja hommikut otsustati rahulikult võtta, siis ilupiltideks oli planeeritud 1,5 tundi pulmakohas, kuni külalised ruumidega tutvuvad. Seekord tabas meid aga selle aasta ainuke suvi koos 30C soojaga. Pulmaautost, milleks vana hea Volga (ilma konditsioneerita), väljuv tüllikihtides pruut palus vaid ühte, teeme kiirelt. Seega sai 1,5 tunnist 25 min ja grupipildistamisel oli tempo 70 külalist 15 minutiga. Ja muidugi sellises olukorras punud ruttu järgmise plaani, tahaks ikka pruutpaarist ju veidi veel pilte. Mõeldud- pärast rahulikum jahedam, koht ilus- pildistame hiljem edasi. Ja siis see Taat- " Las kallab...", äiksetormiga meid segamas. Oeh, lõpuks mangusime pulmaisalt, kes niigi veidi graafikust maas, et paaaaaaalun korra pruutpaari- anti, 8 minutiks :D
- Asendamatu assistent. Jah võtan alati kaasa, sest ma kaotaks muidu ära oma riided, vihmavarjud, objektiivi korgid, fotokoti, auto, vererõhu ja terve mõistuse.. ahjaa ja tagasisõidul ärkveloleku. Oi ja nii tore on assistente pulmarongis olles aknast välja riputada ;)

LKV-79

-Eu-kreeka. Ühe M. asemel andis teine M. trenni. Trenni alguses ütles et tee nii ja naa. Ja ma istusingi sadulas. Nii nagu enam-vähem peab. Nii nagu saab galoppi sõita. Lihtsalt nii sama sõita. Nii nagu saab galoppis hobuse tempot muuta jne. Appike. Eu-kreeka.
- Uued tuuled. D. käis hommikul metsas hoopiski müttamas ja kaugel põllul tuult püüdmas. Nii et mina sain hoopis teise hobusega sõita. Poniga A. Hihi hea et sadulasse minnes üle ei hüpanud. Jaa nii tore poni oli. Nii sõnakuulelik ja nii heatahtlik. Ok lõpuks väsisi mu pidevast istaku kohendamisest ja jalgadega põksimisest ära aga haarasin kõigi gurpihobuste hirmu, steki, näppu ja siis andis ka mu veidi (loe:päris palju) kohmakas galopitõsted andeks. No mis teha, nähatavsti on mul siiani olnud vaid visioon, et ma oskan neid teha ja edasi on D. hää suur süda nõus olnud. Poni A. ei olnud nõus. Aga nii tore oli ja ma olin nii väsinud ja nii läbi. Keset päeva suvel liiva platsil- not my cup on tea.
- Busy busy bee. Tööl käimine on tunduvalt rahulikum kui puhkamine. Nüüd pole kohe enam üldse aega. Lippangi nüüd.. G ja Neko tulevad külla ja puha :)

LKV-78

- Kunztkõndimine. Ehk siis nagu minu isa kutsub koolisõiduvõistluseid. Selline ootamatu mõte tekkis siis täiesti ootamatult, et sattusin samm-traav skeemi võistlustele sõitma. Et kõik algusest ära rääkida siis kõige pealt oli E.-l õlga vaja kes ka võistleks ma siis ulatasin enda ja D. omad. Siis E. arvas ei tema ikka ei taha. Siis mina ütlesin, et olgu olla. Nii me E. K. ja mina moodustasime eraldi kolmese tiimi võisteldes omavahel iseendale ja kõik medali kohad (ehk siis 1-3) said kohustuse shampust tuua. Ja hoolimata enamuse suhtumisest, et mina ikka galopiga peaks sõitma siis ega see samm-traav ka kerge pole kui seda korralikult üritada teha. Kuue minutiga saab ikka naha märjaks eriti kui just võistluspäeval otsustas Eestit lõpuks suvi tabada.
Mis siis ikka, alustame algusest. Hobusele järgi, puhtaks, patsid. Oma pintsakust koid välja kloppida. Soojenduse peale pidime planeerima 20 min koos jalutusega, veidi vale arvutamist ja sai pikem. Veidi liiga pikk. Eriti sellises leitsakus mis maneezis oli. Igal juhul võistlusplatsile liikudes otsustas D. kaks korda otsa ümber keerata ja mulle selgitada kui palju toredam oleks tall või koppel. Platsile saime siis oli juba rahulik, kui vaja siis vaja- suur hing ohkab korra sügavalt ja teeb töö ära. Sõit... ei olnud tore. Me sõitsime kõik ülipüüdlikult ära aga .. ratsanik tegi selle hobusele väga tüütuks oma kange käe ja tagasihoidmisega. Ehk oleks pidanud siiski riskima tal veidi minna laskmisega.. oleks ehk mõne nurga kaotanud aga hobune oleks rõõmsam olnud. Vaatan siin eelmiste aastate pilte ja ei ripunud ma siis nii jõuliselt ratsmes.... Hmmm... Positiivse külje pealt kand on päris sageli all juba :) Aga nuh igal juhul tulime esimeseks jipikajeee ja ma vaatan edaspidi samm-traavi skeemi sõitjaid sama suure austuse ja uhkusega nagu teiste skeemide sõitjaid. Nurgad, ringid, peatused, painded, tempo, otsesus, üleminekud jne ikka on elemente mille läbisõitmine nõuab keskendumist, püüdlikust ja harjutamist. Galoppi skeemi kasuks räägib vaid see, et see tundub kiiremini mööduvat :D
-Suvi. Eestis on suvi st üleeile ja eile oli, nüüd tundub taas sügis jätkuvat. Seega kõik tubased tööd, mis eile plaanis olid jäid ootele. Sest meil on SUVI. Vähemalt sel aastal tuleks sellised päevad riigipühaks kuulutada.

LKV-77

-HHHHispaaaaaanijaaas on HHHooooooti viHHHHmaHHHHoooood. Horisontaalsed. Juuli algus 13 C ja vihm mis ei saja ülalt alla vaid igast suunast. Korraga. Koos tuulega. Aga arst käis vaatas D. üle. Andis rohud ja kõik on kergem kui me kartsime, seega jee D-ga trenni. Tulin mina üle kopli ca 800 kg minu selja taga, nina vastu mu selga ja üritades kogu keha mu taha tuule ja vihma eest varju sättida. Paar korda jäi ka küsivalt seisma, et olen ma ikka päris kindel oma normaalsuses. Trennis olin mina nähtavasti ettevaalikum kui D. ise oma jalaga. Uih ja Aih ja ratsanik üritas iga asja peale sadulast kõrgele ära hõljuda. Kuna mu levitatsiooni võime on jätkuvalt olematu siis see muidugi hobuse jaoks mu raskust ära ei nullinud. Ehk siis uus mõiste ratsutamise ABC-sse "Tahtmatu levitatsioon sadulas"- ratsanik hoolimata kogu keha ja mõttejõuga sisendamisest, et istu vastu sadulat, hõljub jätkuvalt sadula kohal.
-Kutsu hoovis. Meie majanaabritel on koer hoiul. Nii tore on kui koer on. Nii tore. Isegi kui ta alguses segaduses oli ja meid ka võõrasteks pidas ja haukuma kippus. Nüüd ei haugu enam meie peale ja täna tuli mulle lausa saba liputades vastu. Nii tore on kui koer on kes ei haugu su peale.
-HRL 2017. Sõitsime parklast mööda. Tehtud.
- Käed või jalad või käed või jalad.... Pühapäevane trenn D-ga. Käed saan paikka, jalad valesti. Saan käed paikka, jalad paikka. M: "Käed on liiga kanged". St käed-jalad-käed-jalad no ja siis tavaliselt on kas õlad kanged ülipüüdlikusest või selg viltu või nina vale nurga all. Ühesõnaga ma olen aru saanud, et hobuse seljas tuleb ülipüüdlik olla aga nii, et hobune ei saaks üldse aru ja treener saaks veidi aru. Noh nii palju et oleks näha, et sa püüad aga veidi vähem kui silm-punnis-nägu-sinine.  Volte sõitsime ja tegelesin veidi-vähem-ülipüüdlikult sellega, et paremale sõites parem käsi üle hobuse kaela ei läheks. Ja, et jalga oleks õigel ajal parajalt rohkem. Ja, et käsi lukku ei läheks vaid parajalt järgi annaks. Ja et käsi üles ei tõuseks. See käte riputamine ei tule kogu aeg välja noh. Ja nii hea on näha trennikaaslast, kes alles alustab, mulle nägu särades vastu jalutamas suunurgad kõrva taga "Ma sõitsin täna kohe mitu korda galoppi. Kohe palju". Oeh. Tuleb lapsepõlv meelde. Hihi ja ta ei tea mis teda ees ootab :D Aga siis on juba hilja :D Näpu annad....

LKV-76

- D. on katki :(. Pühapäeva hommikul tundusid jalad veidi kangemad kui tavaliselt. Panin sadulasse jalutasin pikemalt, et ehk lihtsalt hommikusest lebotamisest, et äkki võtab aega. Või on longe kuskil märgata. Longet polnud aga ei läinud paremaks. Ka traavis polnud see. Seega tulime parem ära platsilt. Tõin sisse, vaatasin jalad veekord üles. Leidsin paistes pahalase üles ja jätsin Tibu sisse asjatundjatele ülevaatamiseks. M. arvas, et ei midagi head ja nüüd on üks õnnetuke boksireziimil ja ootab arsti. Mina ka õnnetu.
- Riia. Cosmopolitan. Pärnakad. Biffy Clyro. Esirida. Foo Fighters. Pina Colada. Daugava jõgi. Frank Sinatra. Jaanipäev. Lillepärjad ja rahvariided.
-Jaaniöö. No nagu ikka lõke ja joogid ja päikesetõus. Ja jaanipäeva hommikused pannkoogid. Ja after-jaan.
- Hobuse-tüdrukute koduste raske elu. Mina: "D. on haige, ei saa vist niipea tema selga", Teinepool aka väga-tüdruksõbra-hobisid-toetav-mustermees: "Kas sa nüüd siis enam ei lähe ratsutama?" Ja ma vannun, et ma kuulsin seal hääles õhkõrna lootust.