- Võistlused. Diamond. Tegime ära. Saime II koha. Enamus aust kuulub pr M, kes eelmine päev hobuse selga istus ja mulle asjad ära seletas. Minu osaks jäi järgmisel päeval tema õpetusi mulle ja hobusele mitte ära rikkuda. Ja nii lihtne ja tore oli ja edasistes trennides poel ikkagi enam pooltki nii välja tulnud. Seega ma jätkuvalt usun, et peale tohutute kogemuste omab pr M ka võluvitsakest. Ja hiiglane Diamond tegi mul taas südame soojaks. Nimelt on ilmad ilusad ja tema arust on see piisav põhjus trennist vabastus võtta ja seda mitu päeva. Mind nähes tõstis hobune pea, ajas kõrvad kikki ja tuvastades, et tegu tõesti on minuga, võttis viimase suu täie muru ja jalutas mulle vastu. Oeh.
-Ballett. Ma käisin balletti vaatamas. Esireas. Ja see oli täiesti fantastiline. Tegu siis ballettigalaga Tšaikovski festivali raames.
- Tedremäng. Kell 4 üles ja rappa. Tuul pidi mu küngastelt maha puhuma ja tegi mängukuulamise väga raskeks. Peab veel plaani võtma.
- Jäälind. Ma olen aastaid käinud ja üritanud teda näha ja siis võtan korra pr M kaasa (veel üks uus pr M) ja kes sinise sähvatusena möödub ....
2015-04-21
2015-04-01
LKV-39
-Diamond. Nähtavasti me ei lähe siiski starti, sest me vist siiski ei ole selleks valmis. Eilne skeemi läbisõitmine nägi välja selline, et pr K. ei saanud mõhkagi aru. Nimelt lehvisime Diamondiga kiires tempos, ilma piduriteta ja suvalistes suunades. Mina vahe peal segaduses treenerile hõikamas "See on nüüd diagonaal". "See on voldikaar sammus"- viimasel a) polnud mingit pistmist kaarega, b) polnud mingit pistmist sammuga.
2015-03-31
LKV-38
- Markus. On kuskilt mingi lonke saanud ja kuigi ta viimati kordel igati uhkeid ja vanusele mitte vastavaid pukiseeriaid näitas siis ikkagi puhkab.
- Diamond. Kuna ta sadul on tõeliselt mõrvarlik mu suhtes palusin luba pr M oma laenata. Oeh sõida nigu patjadel. Paremale poole oleme endale koos ühise kehvema poole aretanud ja peame sellega tõsiselt tegelema. Mul on alati vasak kehvem olnud, kuidas siis nüüd parem. ... positiivne on see, et ju kuskil kus ma tähele ei pannud oli mul kaks võrdselt keskpärast poolt :D. Plaan oli tibuga minna samm-traav skeemis jalga väristama aga kas a) pr M. usub minusse ebamõistlikult palju või b) keegi võiks lihtsalt talle nalja ka teha- igal juhul arvab ta, et me saame korraliku skeemiga ka hakkama. Eks siis üritame.
-Laki. Läks ära soomemaale teise ratsakooli tegusid tegema. Huvitav kellest me nüüd ägedaid jutte räägime?
- Kutsika-uputus. Fotokas ja paaalju labradori kutsikaid kõigis kolmes värvis. Nunnumeeter punases ja assistent töövõimetu.
- Blondiini enesevigastus katsed jätkuvad. Esikohal on jätkuvalt üks väga varajane hommik metsas kus ma oma pöidla autoukse vahele kinni lõin. Väärilise teise koha saab nüüd üks õhtu kus ma koplist tulles täie hooga põlve vastu koplivärava kõrval olevat kivi lajatasin. Nii ikka et kolm päeva lombakas olin. Jaaa...see kivi on suur, jaaaa ..see on seal ammu olnud. Ühesõnaga see tõestas ühte hüpoteesi, et ohtlik ei ole rastutamine vaid hobustega samas maailmas viibimine.
- Jalgratas. Sain uue jalgratta. Ma saan kogu elu pidevalt õnnelik olla, sest uus ratas teeb mind alati õnnelikuks olgu ma 6a või ... veidi vanem:)
-Virmalised. Jah Eestis olid virmalised ja sellised mida, teadjamad räägivad, hea kui kord kümne aasta jooksul näeb. Ja ilma oli selge ja mul on fotokas juba trennis kaasa st kõik oli nii nagu vaja. Kell kaheksa positsioonil, kell 11 kodust kaks pannkooki ja uus aku, ja kella kaheni olin lihtsalt kodus maja ees. Sest mäng käis pea kohal ja esmakordselt polenud vaja kuskile minna, et midagi üle horisondi üldse märgata. Edasi oli FB virmalistepiltidest umbes ja optimistidest kes arvasid et nii eestis ongi.
- Päikesevarjutus. Minu sünnipäeva. Nice.
- Diamond. Kuna ta sadul on tõeliselt mõrvarlik mu suhtes palusin luba pr M oma laenata. Oeh sõida nigu patjadel. Paremale poole oleme endale koos ühise kehvema poole aretanud ja peame sellega tõsiselt tegelema. Mul on alati vasak kehvem olnud, kuidas siis nüüd parem. ... positiivne on see, et ju kuskil kus ma tähele ei pannud oli mul kaks võrdselt keskpärast poolt :D. Plaan oli tibuga minna samm-traav skeemis jalga väristama aga kas a) pr M. usub minusse ebamõistlikult palju või b) keegi võiks lihtsalt talle nalja ka teha- igal juhul arvab ta, et me saame korraliku skeemiga ka hakkama. Eks siis üritame.
-Laki. Läks ära soomemaale teise ratsakooli tegusid tegema. Huvitav kellest me nüüd ägedaid jutte räägime?
- Kutsika-uputus. Fotokas ja paaalju labradori kutsikaid kõigis kolmes värvis. Nunnumeeter punases ja assistent töövõimetu.
- Blondiini enesevigastus katsed jätkuvad. Esikohal on jätkuvalt üks väga varajane hommik metsas kus ma oma pöidla autoukse vahele kinni lõin. Väärilise teise koha saab nüüd üks õhtu kus ma koplist tulles täie hooga põlve vastu koplivärava kõrval olevat kivi lajatasin. Nii ikka et kolm päeva lombakas olin. Jaaa...see kivi on suur, jaaaa ..see on seal ammu olnud. Ühesõnaga see tõestas ühte hüpoteesi, et ohtlik ei ole rastutamine vaid hobustega samas maailmas viibimine.
- Jalgratas. Sain uue jalgratta. Ma saan kogu elu pidevalt õnnelik olla, sest uus ratas teeb mind alati õnnelikuks olgu ma 6a või ... veidi vanem:)
-Virmalised. Jah Eestis olid virmalised ja sellised mida, teadjamad räägivad, hea kui kord kümne aasta jooksul näeb. Ja ilma oli selge ja mul on fotokas juba trennis kaasa st kõik oli nii nagu vaja. Kell kaheksa positsioonil, kell 11 kodust kaks pannkooki ja uus aku, ja kella kaheni olin lihtsalt kodus maja ees. Sest mäng käis pea kohal ja esmakordselt polenud vaja kuskile minna, et midagi üle horisondi üldse märgata. Edasi oli FB virmalistepiltidest umbes ja optimistidest kes arvasid et nii eestis ongi.
- Päikesevarjutus. Minu sünnipäeva. Nice.
2015-03-09
LKV-37
Jälle laisk olnud ja pole midagi kirja pannud.
-Markus ja Diamond. Mõlemaga nii häid kui halbu päevi. Reede veetsin näiteks 15min Diamondit mudast välja lükates. Kõigi võimalike variantidega jäi üks käsi puudu (1. tõmbab, 2. ajab tagant, 3. hoiab karjust; 1. hoiab karjust, 2. ajab tagant, 3. tõmbab jne). Lõpuks tuli ikka kolmas käsi möödujalt laenata ja saime tulema. Trennis oli suhteliselt tihe liiklus (minu jaoks, mõned pr M-d naeraks vaid selle peale). Ütleme siis nii, et liiklus oli piisavalt tihe ja ebamäärane, et paar korda Diamondile käega kallale minna ja ta muretsema panna. Ja Markus oli eile tõeline tige-poiss. Soojendus oli ok, sain ta veidi alla liikuma kaelaga jne aga tööle hakkamisega kogu lõbu ka lõppes. Egas midagi sooritasime siis sammus ja traavis võimalikult suuri volte ja serpantiine ainsa sooviga jätta Markuse kael sinna kus ta olema peab, mitte sinna kus see kael mulle näkku röögib, et selliseid brutaalseid tegusid pole ta nõus enam sentimeetritki tegema ja üleüldse on see minu süü, et ta peab nigu viiskorda sõlmes baranka liikuma ja kas proua treener ikka näeb teisest maneeži otsast, et tegu on totaalse hobuse piinamisega mis tuleks koheselt lõpetada ja ta boksi viia tšillima. Oeh. Galoppi tõstsin vist vaid korda-paar sest täpselt nii vähe kordi oli võimalik see baranka lahti harutada. No nii paariks sammuks. Treener lohutas, et hobuse puhul võtab vigade parandus alati 2-3 korda rohkem aega kui nende tekitamine ja Markuse vanust arvestades ... Aga proovimata jätta oleks ju ka kurb. Ja tegelikult on ta äärmiselt tore ja sümpaatne vanapoiss. Lihtsalt... (ja ei tohi nüüd lasta ühel hobusel jälle hinge pugeda).
-Särasilm on nüüd saanud enam-vähem selgeks traavi kergendamise rütmi, täisistakus mitte ära vajumise ja peatumise ja edasi liikumise. Seega kui ma võimaluse leiaks sooviks ta panna veidi kellegi trenni ajal teistel sabas liikuma. Aga kuna suur sõber Tarson on väga nõutud siis tuleb seda veidi planeerida.
-Markus ja Diamond. Mõlemaga nii häid kui halbu päevi. Reede veetsin näiteks 15min Diamondit mudast välja lükates. Kõigi võimalike variantidega jäi üks käsi puudu (1. tõmbab, 2. ajab tagant, 3. hoiab karjust; 1. hoiab karjust, 2. ajab tagant, 3. tõmbab jne). Lõpuks tuli ikka kolmas käsi möödujalt laenata ja saime tulema. Trennis oli suhteliselt tihe liiklus (minu jaoks, mõned pr M-d naeraks vaid selle peale). Ütleme siis nii, et liiklus oli piisavalt tihe ja ebamäärane, et paar korda Diamondile käega kallale minna ja ta muretsema panna. Ja Markus oli eile tõeline tige-poiss. Soojendus oli ok, sain ta veidi alla liikuma kaelaga jne aga tööle hakkamisega kogu lõbu ka lõppes. Egas midagi sooritasime siis sammus ja traavis võimalikult suuri volte ja serpantiine ainsa sooviga jätta Markuse kael sinna kus ta olema peab, mitte sinna kus see kael mulle näkku röögib, et selliseid brutaalseid tegusid pole ta nõus enam sentimeetritki tegema ja üleüldse on see minu süü, et ta peab nigu viiskorda sõlmes baranka liikuma ja kas proua treener ikka näeb teisest maneeži otsast, et tegu on totaalse hobuse piinamisega mis tuleks koheselt lõpetada ja ta boksi viia tšillima. Oeh. Galoppi tõstsin vist vaid korda-paar sest täpselt nii vähe kordi oli võimalik see baranka lahti harutada. No nii paariks sammuks. Treener lohutas, et hobuse puhul võtab vigade parandus alati 2-3 korda rohkem aega kui nende tekitamine ja Markuse vanust arvestades ... Aga proovimata jätta oleks ju ka kurb. Ja tegelikult on ta äärmiselt tore ja sümpaatne vanapoiss. Lihtsalt... (ja ei tohi nüüd lasta ühel hobusel jälle hinge pugeda).
-Särasilm on nüüd saanud enam-vähem selgeks traavi kergendamise rütmi, täisistakus mitte ära vajumise ja peatumise ja edasi liikumise. Seega kui ma võimaluse leiaks sooviks ta panna veidi kellegi trenni ajal teistel sabas liikuma. Aga kuna suur sõber Tarson on väga nõutud siis tuleb seda veidi planeerida.
2015-02-11
LKV-36
-Carpe Diem. Peaks kordama kõikke mis pr M blogis: vasakule tundus longe aga see kadus ca kolmveerand ringi pärast. Ja vasakule galopp oli täiesti p****. Vabandust. Hobusest hakkas kahju ja sooritasin selle etteaste poolistakus. Ja tuul oli. Terve see talv on kogu aeg tuul olnud. Grrr
- Markus. Tegelt pidi Carp olema aga kuna eelmisest masendavast üritusest minu poolt oli vaid päev möödas siis mu selg arvas, et tuleks seekord "looseri kaarti " kasutada ja endale teine hobune nuiata. (Häbenen oma ette aga Carpile ka väga sellist sõitu kohe otsa ei tahtnud). Markusja oli hmmmm rõõmus? Markus ja rõõmus ei käi kuidagi kokku. Ükskõikne? Igal juhul oli ta täiega tšill. Lehvis rahulikult ringi ja tegi peaaegu kõikke mis nõutud. Väga ei sõimanud mind ka.
- Markus. Nuiasin endale taas Markuse. See kord oli ütlemist tema poolt rohkem, kuna tal ka teine trenn juba tol päeval. Väga enam oma trenni ei mäletagi kuna hommiku poole sõidutasin ühe pisikese Tarsoniga ära. Aaaa meenus... tuul oli. Täpsemalt torm. Kolmekesi (mina, särasilme ratsanik ja Tarson) maneeži astudes võttis meil kõigil korra silmad ümmarguseks. Tarson rahunes vist kõige enne:D Ma tegin nägu, et rahunesin (no ma ei suuda selle suure peegli kõikumist seinal rahulikult vaadata:D). Särasilm ei jõudnud väga muretsema hakatagi.
- Markus. Tupsununnu või Tibu-Kiisu-Kalli-Miis (tsisteerides Eesti Laulu kandidaate). Eile oli otsustav päev: kogu aeg ma olen kakelnud tema jaluste pikkustega kord liiga pikad, kord liiga lühikesed. Võtsin siis auguraua ja allutasin need jalused lõpuks endale. Parem hilja kui mitte kunagi. Ja mida ma näen hobune on nõus traavis pead langetama (mitte päris aga peaaegu), hobune on nõus oma hambakesed peitu panema (mitte päris aga peaaegu), hobune on nõus ratset aktsepteerima (mitte päris aga peaaegu), hobune on nõus seljast töötama (jupi kaupa aga siiski). Ainus millal mind taas taheti maha tõsta oli galopp, ma ei oska lühemate jalustega galoppi tõsta aga pole hullu harjutame. Ühesõnaga mul siiani suunurgad kõrva taga.
- Markus. Tegelt pidi Carp olema aga kuna eelmisest masendavast üritusest minu poolt oli vaid päev möödas siis mu selg arvas, et tuleks seekord "looseri kaarti " kasutada ja endale teine hobune nuiata. (Häbenen oma ette aga Carpile ka väga sellist sõitu kohe otsa ei tahtnud). Markusja oli hmmmm rõõmus? Markus ja rõõmus ei käi kuidagi kokku. Ükskõikne? Igal juhul oli ta täiega tšill. Lehvis rahulikult ringi ja tegi peaaegu kõikke mis nõutud. Väga ei sõimanud mind ka.
- Markus. Nuiasin endale taas Markuse. See kord oli ütlemist tema poolt rohkem, kuna tal ka teine trenn juba tol päeval. Väga enam oma trenni ei mäletagi kuna hommiku poole sõidutasin ühe pisikese Tarsoniga ära. Aaaa meenus... tuul oli. Täpsemalt torm. Kolmekesi (mina, särasilme ratsanik ja Tarson) maneeži astudes võttis meil kõigil korra silmad ümmarguseks. Tarson rahunes vist kõige enne:D Ma tegin nägu, et rahunesin (no ma ei suuda selle suure peegli kõikumist seinal rahulikult vaadata:D). Särasilm ei jõudnud väga muretsema hakatagi.
- Markus. Tupsununnu või Tibu-Kiisu-Kalli-Miis (tsisteerides Eesti Laulu kandidaate). Eile oli otsustav päev: kogu aeg ma olen kakelnud tema jaluste pikkustega kord liiga pikad, kord liiga lühikesed. Võtsin siis auguraua ja allutasin need jalused lõpuks endale. Parem hilja kui mitte kunagi. Ja mida ma näen hobune on nõus traavis pead langetama (mitte päris aga peaaegu), hobune on nõus oma hambakesed peitu panema (mitte päris aga peaaegu), hobune on nõus ratset aktsepteerima (mitte päris aga peaaegu), hobune on nõus seljast töötama (jupi kaupa aga siiski). Ainus millal mind taas taheti maha tõsta oli galopp, ma ei oska lühemate jalustega galoppi tõsta aga pole hullu harjutame. Ühesõnaga mul siiani suunurgad kõrva taga.
Subscribe to:
Posts (Atom)