Ära

Ma lähen nüüd ära.
Ausõna, seekord ma lähen.
Ma lähen siit ära,
teadmata, kas seal rohkem või vähem.

Ma lähen nüüd ära.
Sule mu kandadel uks.
Ma lähen siit ära
ja iial enam ei valmistu tulekuks.

Ma lähen nüüd ära.
Näen otsid veel sõnu
kuni....
Ma lähen.
Palun, kustuta esikus tuli!

Epee

Me oleme rääkinud sellest

ja korra veel

ja taas.

Mis mõte on loopida kilde

kui ammu on lõhutud vaas?

Mis kasu on kiskuda uuesti

mu suust sõnu ja valu su seest?

Mis võitjat loodame leida

sellest korduvast epeest?

Teisele haiget tehes vigastame end.

Silmis valu kuid viha kukub suust.

Armide soolamise asemel,

oh palun, räägime muust.

Või hoopis teeme, et vaikime. Oleme päris vait.

Suletudsuuli otsime teise pisaras pilku

käest hoides vaikides nopime

maast ühiseid veretilku.

Meestele, kes lilli ei jaksa tuua

Ma tassin Sulle lille
Ma tassin Sulle lille, mu kallis
Lill on raske
Lill on tüütu
Higistab mehike tänaval hallil

Ma tassin Sulle lille
Ma väsinult tõukan ja tirin
Lill on raske
Lill on tüütu
Ma ju tulen, oh jäta virin

Ma tassin Sulle lille
Suurt, kollast ja heledat
Lill on raske
Lill on tüütu
põrnitsen mööduvat lilletut väledat

Ma tassin Sulle lille
Ma tassin Sulle lille mu kallis
Lill on raske
Lill on tüütu
Aga Sina oled armas ja kallis

Sügisvihmad

Uniselt tiksub seinakell
õhtud on pimedad ning laisad
Tuju veidi kurb ja kuidagi hell
Ahjus plaadil kaneelisaiad.

Aurav tass sooja kakaod
kauged maad ja rahvad...
ninapidi raamatusse kaon.
juba kolletavad vahtrad.

Looduspiltnik (algaja)

YABS ja viltused horisondid
rosinaid pole ja sensoritolm
Valed kompad ja segavad rondid.
Mingi reegel- üks jagada kolm.

Võtan fotoka jälle ma lähen
õpetused meeles nii karmid kui head
loodan, et valgust ei rohkem ei vähem
ja et seekord lõpuks mul veab.

Saadan foto Looduspilti
Filter on karm ja ärevus suur
Tuleb tagasi pilt, kandes silti-
täiesti igav ja kompa on puus.

Võtan fotoka ja uuesti lähen
Tubades keegi ei süüta veel tuld.
Lähen vara, kurk veidi kähe.
Et võtta ülesse hommikukuld.