Meestele, kes lilli ei jaksa tuua

Ma tassin Sulle lille
Ma tassin Sulle lille, mu kallis
Lill on raske
Lill on tüütu
Higistab mehike tänaval hallil

Ma tassin Sulle lille
Ma väsinult tõukan ja tirin
Lill on raske
Lill on tüütu
Ma ju tulen, oh jäta virin

Ma tassin Sulle lille
Suurt, kollast ja heledat
Lill on raske
Lill on tüütu
põrnitsen mööduvat lilletut väledat

Ma tassin Sulle lille
Ma tassin Sulle lille mu kallis
Lill on raske
Lill on tüütu
Aga Sina oled armas ja kallis

Sügisvihmad

Uniselt tiksub seinakell
õhtud on pimedad ning laisad
Tuju veidi kurb ja kuidagi hell
Ahjus plaadil kaneelisaiad.

Aurav tass sooja kakaod
kauged maad ja rahvad...
ninapidi raamatusse kaon.
juba kolletavad vahtrad.

Looduspiltnik (algaja)

YABS ja viltused horisondid
rosinaid pole ja sensoritolm
Valed kompad ja segavad rondid.
Mingi reegel- üks jagada kolm.

Võtan fotoka jälle ma lähen
õpetused meeles nii karmid kui head
loodan, et valgust ei rohkem ei vähem
ja et seekord lõpuks mul veab.

Saadan foto Looduspilti
Filter on karm ja ärevus suur
Tuleb tagasi pilt, kandes silti-
täiesti igav ja kompa on puus.

Võtan fotoka ja uuesti lähen
Tubades keegi ei süüta veel tuld.
Lähen vara, kurk veidi kähe.
Et võtta ülesse hommikukuld.

Kui ma enam ei taha...

Kui ma enam ei taha
ja kui ma enam ei jõua.
Siis vanni lasen vee
ja vahtugi endale nõuan.

Maailm külm ja paha
jääb kaugele teistpool ust.
Telefoni helin- ei ma enam ei taha
Su taakordset vabandust.

Sooja lõhnavasse vanni
uputan jalad ja uputan käe.
Mulle läbi pihu valan
ja keegi mind ei näe.

Pisikeses vannitoas
loen kahhelplaadi ridu
vahumulle loobin peos
see on minu erapidu.

Üksi

Maailm on nii suur ja mina nõnda väike.
Isegi see küngas Himaalajana näib.
Kuskil selle taga tõuseb hele Päike
kuid üle mäe nii harva valgus käib.

Kui Sa hüüaks küll ma tuleks.
Nii üle künka kui ka mäe.
Ere valgus mu silmad veidi suleks...
Kuid künka taha Sina ju ei näe.

Ootama kui roniks tippu
embama neid vanu halle puid?
Enne kui kaon minevikku
kas märkad mind kesk teisi üksikuid.