LKV-97

- Kroku. Raske oli. Ja täpselt sama stsenaarium. Esialgu tore ja elav. Siis kaob energia ära. Siis veidi jalutamist ja protsesti pause vaheldumisi väikeste traavijuppidega. Siis tehakse hädad ära ja trenn võib jätkuda. Plussina sai kirja see, et mõlemale poole tõsted sain ise tehtud. Kuskil on loomal mingi mure.... Ahjaa alguses oli see ka raske, et Kroku oli end päikese kätte sooja heina otsa põõnama keeranud. Väga raske oli teda veenda miks talli tulemine parem mõte oleks. Ma isegi kahtlesin :D
- Dibu-D. Kerge oli :D. Ei tea kas oli pikem puhkus kasuks tulnud või muud. Nii tore ja tubli oli. Ja galopp mõlemale poole oli kena ja mõõdukas ja rahulik ja... :)
- Kaevetööd. Teien nädalavahetus ja peenar nr 3. Rohkem ei tee.... vähemalt sel aastal. Nüüd tuleb kastides korda looma hakata, siis tahak paar mändi istutada ja ... oeh. Tööl on nii raske olla :D

LKV-96

- Kroku hädas. Jälle sõber Kroku selga. Kõik oli hästi isegi maalatid saime väga ilusti tuldud kuni... Kroku mootor kadus ära. Nagu täitsa. Iga sammuga ikka aeglasemaks ja madalamaks. Krokul tuli häda peale ja ta ei saanud kuidagi sellest vabanetud. Või mingi muu häda. Sammusime pikalt vahele ja seejärel ta oli nõus isegi galoppi tõusma. Jäin sellega rahule. Ju mõni selline päev. D.-l aga õnnestus on ratsanik nii maha kukutada, et lõpetas EMOS ja nüüd pikem paus vahele luude lappimiseks. D. polnud süüdi lihtsalt harjutus oli mõlema jaoks veidi keeruline ja mõlemad lõpuks väsisid ja D väsimine algab esijalgadest. Seega pisike koperdus ja kõik oligi halvasti.
- Sõber D. Oi ja sain oma D selga seega ka tagasi. Veidi oli teine eelmisest päevast ettevaatlikum aga ei miskit hullu.
- Haige. Kas ma nüüd olengi kogu aeg lihtsalt haige?
- pluss üks peenar.
- Pühapäeval 16C sooja, nüüd sajab lund. Ok.

LKV-95

- Võimlemine iseendaga. Taas Kroku. Kroku nägi, et tulen, korsatas ja sebis ruttu väravale vastu. Alati on oht, et äkki valitakse keegi teine, seega kes ees see mees. Taas mõlemad D. valmis panna ja lisaks ühele uuele natuke hammastega-B.-d tutvustada. Valjastega täna probleeme polnud, ilusti pandi ise pea alla ja asi aetud. Boksist välja tulemise sammud olid tippivamad kui eelmisel korral aga maneezi jõudes olid liigesed juba soojenenud. Aga seekord otsustas Kroku mind mitte sadulasse lasta oh seda tiirutamist, minu relvad said otsa ja sai treenerilt abi palutud. Ja siis tööle. D. andestab mulle kõik vead ja lohakused ja kui mina ei jaksa siis tema üritab ja kui tema ei jaksa siis mina üritan jne. Kroku on teisest puust, kõik tuleb ilusti korralikult teha siis on ta chill ja tore. Tee vähem aga korralikult. St juhivad mõlemad jalad ja käed. Seal neljal liinil ei tohi väga erroreid olla, sest siis tõmbab üks end pingesse. Ja käed need käed. Oma erakordselt kõrge turja tõttu on Kroku varustatud lisapehmendustega ja seetõttu on läbisadula temani jõudmine keerulisem. Mis tähendab, et Krokut on harjutud vist käega pidurdama mis tähendab, et Kroku on harjunud end lõuaga minema vedama. Ja siis tulebki taas see eneseületuskoht. See koht mis käib kogu mu ellujäämisloogika vastu ja kus mu keha instinktid tuleb lihtsalt aju poolt üle mõelda. Nimelt kui hobune otsustab sind kiirenevas tempos ära tassida ja kogu su keha ütleb, et tiri teda suurema jõuga tagasi siis peab aju sekkuma, et teha see täiesti ebaloogiline tegevus... anna ratse pehmemaks. Kogu mu keha igakord üritab veidi ajule vastu vaielda, et lolliks oled läinud, nii juhtub ma ei tea mis jne. Ja ebaloogika nr 2: taas kord kiirustamise osa.- kui hobune kiirustab võta jalad ta vastast ära. Vale puha. Jalad tuleb hoopis veidi tugevamini hoida. Ehk siis (täpsustan tegu on suht käkimäki tädiratsutajast harrastajaga seega pole miski siin blogis loetav sulakuld :D).. kui autosõidul on üks esimesi kasulikke teadmisi "ratas on ümmargune" siis hobusel on "hobune on loodud liikuma". Oeh kuidas mulle taas meeldib siin kunagi mulle räägitud jõe näide. Aga Krokuga sobib ilusti taas välja tuua: Jõgi tahab voolata, mis juhtub kui palk jõkke kukub- jõgi hakkab selle taga vahutama ja üritab palki eest lükata (aka: kätega eest jõuliselt pidurdamine). Loo jõele võimalused veevoolu aeglustada ja jõgi tuleb rahulikult kaasa. Ja jõevoolu saab suunata kallastega (aka ratsaniku sääred, kallastete jõgi valgub jumal teab kuhu ja pole tegelikult enam ju jõgi). Ja Kroku tahab liikuda kohe kiiresti kiiresti ise ka ei tea kuhu. Seega terve traavi pusisime tempo hoidmise ja ratsme kontakti kallal. Et ta veidi veidigi oleks nõus midagi muud kuulama. Saime hakkama periooditi. Kohe oli kõigil kergem. Isegi üleminekud ja peatused saime mitmed pehme kontaktiga tehtud. Uhhh kohe uhke tunne. Vahel on nii vähe rõõmuks vaja. Ja siis tuli galopp.. st pidi tulema. Taas. Oeh. Mina nagu kreeka e. Nii kui hobune veidigi galopitõstega kohe kaasa ei tule, hakkan mina väänlema. Ma ei tea kuhu ja kuidas. Selgroog teeb oma tavapärase S sisse ja üks puus läheb alla ja mina olen jube õnnetu. Sest mida rohkem ma sellest enda kõverusest välja üritan võimelda, seda rohkem segadusse satub hobune. Ta ju saab aru et ma midagi võimlen seal aga mida. Lisaks juurde Kroku sammu rütm kust ma ei suuda õiget biiti kuidagi tabada tõsteks ja oeh. Taaskord kurva näoga treeneri juurde, kes kõrvalt esimese tõstega aita. Siis saan biiti tagasi, keha annab ka järgi, mis võimaldab mul S seest ära kangutada. Ja elu on kohe palju ilusam. Nii tore, et maailma on treenerid loodud eriti just selleks hetkeks kui sa ise täitsa vussis juba oled. Treeneri lohutus, et parem külg ongi sageli hobustele raskem, lohutas hetkeks. Kuni tuli vasak pool, tõsted olid ok aga kurvid.. oeh plõks S sees ja hobune traavil. Treener kõrval ka lisas, et hobune ei tee meelega, et minu keha see mis vajub. Mhmh :(. Salaja lohutasin end mõttega, et tegelt ausõna on kõik inimesed kõverad. Võtsin hobuse suuremale voldile, ütlesin enda selgroole, et raisk ühe ringi suudad ikka õiget pidi olla, surusin kõik korsetilihased igalt poolt vastu ja puusa õiget pidi. Ja ringi me tehtud saime. Hobusele vist mitte kõige kergema, sest kui lihtne sellist mitte hingavat kasepakku ikka vedada on aga vähemalt oli tal võimalik galopis olla.
Küll nüüd tuli pikk jutt aga kui keegi teab mingi trenažööri kus ma saaks istuda galoppivõnkes tükk aega ja selle liigutuse kehale sisse õpetada siis oleks hää. Seni aga tegin kodus tublisti ühe joogaringi kohe otsa.

LKV-94

- Kroku. Lähen talli ja D. nime tagant oma nime leidmata oli esimene mõte, et treener mind ära unustas. Juhtub. Aga ei minu nimi oli teise D. aka Kroku nime taga. Kroku, kes eelmisel trennil ühele pisarad silma ajas, Kroku, kes sõidab sinkadi-vonkadi mööda seinu kui vähegi on põhjust trennist viilida. Kroku, kelle jaoks inimesed on nii nii olulised sõbrad, kes lakuks su üleni puhtaks, paneks pea su õlale ja oleks lihtsalt rahul. Selline Kroku siis. Miks Kroku? Sest inimesed on nii toredad, et kõik teised hobused tuleb eemal hoida. Inimeste vastu pole Kroku üldse Kroku. D. tuli ka valmis panna, seega mütatsin kahe suure D. vahel ja haudusin plaane. Plaane kuidas Krokul ja mul elu lihtsamaks teha. Ma polegi tükk aega, kui üldse, enne trenni kõikki oma käike ette ära planeerinud. Kõik oli tore kuni valjaste paneku peale mulle selg keerati ja üle õla vaid silmavalgeid välgutati. Oeh vaene väike mures Kroku. Sügasin silitasin siit ja sealt lõpuks lepiti sellega, et ma ei söögi Krokusid lõunaks ja saime kõigega ühele poole. Järgmine ülesanne kuidas saada Kroku selga, kes sul kogu aeg eest ära keerab. Ikka visaduse ja heaga, (üks lubadus enne trenni oli, et proovime kõikke kõige pealt heaga. Kui ta juba seda kõigist inimestest eeldab, kes olen mina et seda ümber lükata :D). "Seis" "Tubli" trepp küljele "Seis" "Tubli" jne. Kui Krokul on komme mööda seinu inimesi segadusse ajada siis.. järelikult ei lähe seina äärde. Soojenduseks sammukaheksad keskel, esimesed traaviringid seepool ja Krokul polnud võimalustki. Põhitähelepanu läks tempohoidmise peale. Ja selle peale, et saaks ta ratsme pealt ära ja minu käed pehmemaks. Ja selle peale, et käsud tulevad mujalt kui kätest, kust tema neid kogu aeg ootama jäi, et siis hambad risti suruda öeldes et nii käske ei anta. Ühesõnaga pusimist kui palju. Ja siis tuli galopp... või noh pidi tulema.. ei tulnud.. ei tulnud.. ei tulnud. Ei saanud mina rütmile pihta, ei saanud mina hobust tõsteks ettevalmistatud, Kroku ütles, et nii ei sobi keeras et risti rajaga ja ei tahtnud edasi mängida. Tagasi traavile seega. Veidikese treeneri abiga saime oma esimese tõste tehtud ja edasi oli mõlemal lihtsam va see va galopi traavi üleminek. Nii kõrge turjaga hobusega on see ülemineku liigutus väga hmm kõrge. Ma nagu pool trenni ette hakkan selleks valmistuma :D ja noh siis on see esimene kord taas kogetud ja meenub et polegi ju nii hullu. Va minevikus kus üks kord oli peale traavi üleminekut tema poolt kohe ka äkkpiduritega s***peatus. See oli väga põnev sadulasse jäämise väljakutse. Pärast trenni peeti mind isegi selle vääriliseks, et oma suur ja raske Kroku-pea mu õlale jalutades toetada.
- Kollid. Noored hobud koplis avastasid, et keegi on pimedas metsas. Pusserdasid seal ringi ja nõudsid veenvalt koplist ära viimist. M., kes just trennist tuli palus mul väraval vahti pidada kuni ta järgi tuleb neile. Nojah ja kui need seal paarutasid ja oma käppasid üle mu pea sirutasid ja korsatasid, siis ma sain taas aru, et ma ikka ei tea midagi hobustest ja määdzik töötab ainult siis kui kogemused all. Aga noort hobust söön-lõunaks-hobuseid-kollide käest ma päästa ega rahustada ei oska. Ei taha ka .

LKV-93

- D. Usin ja tubli ja koplis tuleb rõõmsalt vastu aga .. jälle kõhnemaks jäänud :(. Kuidagi on see talv talle väga liiga teinud. Saab jälel head ja paremat ja ehk siis kosub taas. Sõidus oli ka tubli. Proovisin meeles pidada kõikke mära poolt õpetatut. Reedel oli selleks hea võimalus kuna terve plats oli igat pidi ja igale poole sõitvaid hobuseid täis. St harjutasime istakut ja üleminekuid.  Laupäeva hommikul oli D. ka täitsa tore, saime ka veidi latte sõita.ja tegime veidi galoppi volte. Ikkagi vajume vasakule sisse. Voldil vähem aga kui peale sirget pööre siis on kohe ikaldus. D. väsis ära. Väsib ka kiiremini kui muidu hetkel.
- Veidi kamarajura. Läksin oma teraapia hobusele T-le järgi. Vaatasin et pr. A ka teiste hobuste juurde viidud aga mõtlesin et kui koplis neli hobust ja üks ära võtta siis jääb ju kolm alles. 4-1=3 lihtne matemaatika. Valesti mõtlesin. Ühtegi ei jäänud. Sain vaevalt T. väravast välja kui pr A. stoilise rahuga kõrvalt läbi karjuse astus. Talle järgnes uljalt kohe pisike T. , pussakas M ei leidnud kohe auku karjuses üle ja tiirutas veidi aga siis sai ka tema tulema. Esimese hooga jäi minu ja täpilise seltsi aga kuna me vist liiga aeglased olime tuiskas teistele järgi. Täpiline üritas ka semudele järgi minna ja ma pidin veidi rangem olema. Nüüd süümekad nagu ikka aga ma tõesti ei tahtnud et temasugune vanake kuskile otsa jookseb või teistele alla jääb vms. Oeh. Saime täpilise sisse. Pr A. oli juba endale boksi leidnud seega aitasid teised veel kaks maja ees silo nosivat vaba hinge kinni püüda ja selle hommikune vererõhu maksimum saigi saavutatud. Teeme nii, et ma ei pea hakkama seda nüüd iga pühapäev kordama. Et asi põnev oleks siis reaalselt pole sel ajal ühtegi piisavalt suurt last tallis, et pr A ja täpiline nt koos ära tuua. Ja pr A. pole ka selline hobune kellega ma viitsiks iga kord enne teraapiat maid jagada. Lisaks see, et ka peale teraapiat on tallis vaid meetrised, nii et teraapiast saabudes on tall nukraid silmi täis, kes abi otsivad. Nii et üldiselt kaks varianti, kas toimetavad kuidagi täpilise sisse/ jätavad pr A. sel päeval tuppa või ma otsin teise aja kus on asjalikumaid, kes saavad toimetatud. Vot tõstan käed üles ja olengi pehmo aga see hobustega vägikaikavedu pole kunagi minu teema olnud. Kui heaga ei saa siis ma ei tahagi.
- Lisamärkus. Mõtlesin veidi ja otsustasin juurde kirjutada: lihtsalt, et kui mingid hobused on mu ärevusse ajadnud, pehmo nagu ma juba mainisin, siis mulle tundub, et ma ei saa teraapia ajaks ka veel seda chilli olekut kätte mida vaja oleks. Ja siis ei saa seda ka nii hästi teha nagu tahaks.
- Filmisoovitus: "Üle piiri- kui täiuslikkusest ei piisa" (Over the Limit (Poola, Venemaa) 2017)- Annab palju mõtteainet teemal hea treener vs hea treener.