LKV-75

- Süüdistused. Mind on tabanud süüdistused blogi unarusse jätmise kohta. Võtan omaks. Olen süüdi.
- D. Jalad on korras. No nii korras kui tema puhul olla saavadki. Suuremalt ei julge hõisata. Pühapäeval lohistasin end hommikul talli. No tegelikult hinges ikka ruttasin rõõmsalt ja kepseldes aga, keha va sunnik, jättis lohistamise mulje. Ja koplis kõik magasid nii armsasti, et ma ei raatsinud neid üles ajada, D. sealhulgas. Istusin siis nii sama ja nautisin nende nohinat ja õrna tuulekest. Idülli veidi rikkumas vaid poni A. norskamine ja B. unenäod, mis olid nähtavasti täidetud parkuuridega. Lõpuks läks neil paus üles ja ma tõin tibu-tobu sisse. Trennis oli tema tubli ja kuulekas ning ma siis muudkui üritasin oma käsi "riputada", ikka kippusid taas üles ronima ja kangeks minema. Aga vahepeal olin täitsa rahul. Peale minupoolset kerget hommikuvõimlemist läks ta pärast veel pr M-ga sõitma ja tegi korraliku trenni ka peale. 
- Koplitehirm. Poniklubilisele R.-le tegime maastikusõitu st suurel platsil oli väga oluline treening, maneezi ei raatsinud ise minna, seega tegin trenni kahe kopli vahel muruplatsil. Koplites oli nalja nabani. Tulen mina pisikese shetlandi poniga, pisike tüdruk seljas- hobused suurte silmadega tulevad vaatama. Ja kui see poni sisi traavi läks, umpa-umpa laps seljas oli see ühele märale liig mis liig,- pani selliste hüpetega minema, et ma pidin end kõveraks naerma. Pisiponi Pussakas oli aga väga rahul ja jooksis seal suure hea meelega va noh kui ratse vähegi järgi andis ja lootus oli mõni kõrs hambavahele saada siis oli äkkstopp, pea maas ja ristik kurgus enne kui ma jõudsin "oh"-gi teha.
- Pildistamine. Pildistamine. Pildistamine. Väsitav on. Tore on. Ja töötlemisega olen täpselt nii ilusti graafikus, et Riias tõesti puhata saan.
-Maasikamargariitad. Väsitav on. Tore on. Ja olen ilusti graafikus :D
 

LKV-74

- 20 aastat EMO külastusest. Ja nüdü oli võimalus uuesti minna. Eelmine kord oli palju põnevam, nimelt kankaani tantsides tõmbas C. enda jala pikalt pinde täis ja sama kleidiga suurema saatjaskonna saatel ta sinna jõudiski. Rahvas oli vähe, arstid toredad. Nüüd õnnestus mul sulgpallis säärelihas kuidagi suure plaksuga ära tõmata ja nii, et üks jalg muutus täiesti kasutuks. Teinepool sai rõõmsalt hõisata Savikas in da house. Arstid oli tõredad aga jalg vaadati üle ja saadeti puhkereziimile. Esimene päev puhkust oli täitsa tore aga teise päeva õhtuks hakkas igavus täiega tapma. Mis siis ikka, läksin sinna kus väga liikuma ei pea- metsa linnuvaristusse :D
- Tagasi sadulas. Hetkel olen juba kaks korda ka Tibuga sõitmas käinud. Esimene kord oli puhta jalutus ja veidi traavi. Nüüd aga tegin paar galoppi ka juba. Häda hakkab siis jalg tegema kui seda säärt on hobusele vastu vaja hoida ja nagu kiuste see pool kus Tibu sisse kipub mul vajuma. Uusi kombeid oli ka üks selle ajaga õppinud. Mõtlesin et jalutan stekkidehoidjast mööda ja haaran üheigaks juhuks kaasa. D. pani puhinal tagurpidi käigu sisse ja kukkus vastu vaidlema. Egas midagi nagu temaga ikka sügavalt sisse-välja hingata ja veidi haaval iiesti üritada. Poole tunni pärast polnud ta midagi selle vastu, et ükskõik mis asendis seal ära käia.
-Tüdruk-Kes-Jookseb-Koos-Huntidega (-Vastasuunas :D). Käisin oma tetri vaatamas. Tedred olid ära kolinud oma lagendikelt ja mäng käib eemal raba peal. Lagendikelt kolimise põhjuseks on nähtavasti filmivõteteks püstitatud majalobudikud. Mõtlesin, et mis siis ikka, lähen hiilin sinna lähemale. Eks ta veidi kõhe on, sest ma seal nii hundi kui karu jälgi kohanud. Aga ma selleks ajaks juba pikalt olin seal trampinud ja õigustatud arvamus oli, et kõik kes mind kardavad on juba lahkunud. Tatsan siis mina rõõmsalt metsa serva poole ja... ei tatsa mina üldse mitte üksi. Vaatan selg vaatan saba vaatan.....HUNT. Ja kõik õpetused olid meelest läinud, et ära jookse, jää rahulikuks, tema kardab sind rohkem. Minu reaksioon oli pigem "WTF! Appi! Hunt! Run, Fooorrest Run!" . Noo mingi kümme sammu jooksin siis haige jalg enam ei tahtnud joosta ja mul meenus ka, et oot pilti ju ikka ka tahaks et poegi ju veel pole, kõht ei tohiks ka teistel tühi olla (kuna rabapealne ju õnneuimaseid tetri täis). Aga enam ei kedagist, ju tema lahkus teises suunast. Adrenaliin laes, uni läinud, ootasin veel pikalt aga enam ei tulnud kedagi. Nii, et hetkel karu veel metsas nägemata ja ausalt... ega ei tahaks näha ka :D

LKV-73

- Lemmiklaps. Lihtne järeldus D. on ära hellitatud. Minu poolt. Positiivne pool: ta tuleb juba teistega päris sageli ilusti ära koplist. Negatiivne pool: ta rõõmsalt ootab kuidas mind kiusama hakkata. Nii, et nüüd tuleb lapselt "taskuraha ja arvuti vaatamine" ära võtta ja korda nõudma hakata. Susver kui lahedad need loomad ikka on :D.
Lapsed on ka lahedad: 5-aastane teatas mulle, et ma ei oska ratsutada. Khmm tegin suured silmad pähe ning uurisin miks. Ja nüüd lapse loogika minu selgitustest: kui sa midagi ei oska või ei tule kohe välja tuleb harjutada+ suuremad ratsanikud ka harjutavad ja päris palju + mina sõidan ka päris mitu korda nädalas= mina harjutan palju ehk siis ei oska järelikult ratsutada. MOTT
Ja siis pisikeste tasapisi edusammud: 5-ne sõitis jupiti traavi käed lahti (üritame leida tagumikutasakaalu ja mitte kätega toetada), hobuse pusib ka juba ise puhtaks. 3-ne püsis traavis keskel ja ei lõkerdanud end paremale või vasakule uppi.  Ahjaa ja 3-ne otsustas, et tema on suurem kui mina. Poni on tilluke, tema on ponist väiksem aga suur ja mina olen pikkem kui tema aga tema on suurem kui mina.
- Virmalised. In your face Murphy. Lõpuks selle aasta esimesed käes (eelmised pildid on septembrist).

LKV-72

- Inimene plaanib, Jumal naerab. Või noh meie kontekstis: mina teen plaane, D. naerab. Väljas imeilus härmatisega ilm, fotokas autosse. Plaan: ruttu talli, 10-11 sadulas. 11. hobune sisse, jalad vaid harjaga ja üle vaadata. Seega 11.30 saab pildistama. Ja siis on piisavalt aega, et kella 13-ks jalad ära teha ning laste tulekuks asjadega ühel pool olla. Tegelikkus: ruttu talli, porgandid kaasa põllule, tagasi talli, ämber kaasa põllule ja siis ... no suhtlesime seal hobusega tunnikese. Krt oleks varem pidanud minema ja varem ära pildistama. Sadulasse sain alles kell 11-12, siis D. jalad ja kui ma õue jõudsin oli kevadsoojus kõik härmatise juba ära viinud. "#%7%/)??=/%#" maütlen! Ja vabandan kõigi nende ees kes helistasid, et äkki ma mõne pildi teeks. Krt enda peale ka tige. D. peale pole :). Mina olen see targem, kes võisk juba ettenäha selliseid asju. Aga ega see pühapäeva hommikul vara ärkamine nüüd nii kerge ka pole...
- Pidu Pidu! Pidasin eel-järel-sünnipäeva. Tantsitud sai varajaste hommikutundideni.

LKV-71

-Hiid-Tigu. Tibu pole mingi tibu enam. Tigu mis tigu. Vapper mina ajas end pühapäeva hommikul kell 8 talli. Enda arust täiesti piisavad ajavaruga, et hobune sisse tuua, ära sõita ja jalad puhtaks teha. Halb enne oli juba see kui talliteel märkasin et suur koppel on end ilusti kopli väravast kaugele metsa äärde tuule varju seadnud. Mis ikka nöör kaasa, väike arvutus mitu porgandit meetrile ja minek. D juba väravas näeb et ma tulen ja tõstab oma valge ninatriibu mulle sihikuks. Ja siis vaatab ja mõtleb, et näe tuleb täpike ühelt poolt, ei ole täpike, see ju inimene, äi ole inimene, tüdruk on... Ühesõnaga ilusti tubli lapsena püsib paigal ja ootab kuni mina üle kopli kablutan. Ja siis oli keegi ta päitsed ära võtnud, mitte et need väga olulised oleks aga teades, et mul on vaja peaaegu tonn looma üle kopli venitada, on päitsed vahel väga oluline argument. Egas midagi kutsun siis nii sama et musi-musi-kalli-kalli-tubli-poiss-lähme- näe-mul-on-porgand-sul-ei-ole-no-nati-veel-suudad-küll-jalgu-tõsta-näe-kui-hea-porgand-näe-leib-on-ka. D. tuleb natuke siis ikka vaatab kahtlustavalt ega ma üksi plaani kõikke head ja paremat ära süüa, siis kaeb et näe metsas vist lind lendas vaja kuulata, oi näe jäälaik las ma lakun veidi no nagu kaheksa aastane koolipoiss maikuus kooli minemas. Igal juhul üritas mind veenda, et kle jääme parem koplisse. No ja kui ma peaaegu poolel teel olin siis äkki carp märkas et mõni poiss näe minema hiilib, hõikas et kle... ja D. tonksas mind ninaga õrnalt, ütles tsau-baka ja jalutas carpi juurde tagasi. Krdi seksikad tüdrukud seal põllul, ma täiesti relvitu.
Egas midagi tagasi talli, ämber kaasa ja uuele ringile. No seekord läks paremini. Ju must ämber on võrdselt ahvatlev musta carpi kehaga :D. Ja siis jäi lausa 35 min trenniks. Ja D . oli täitsa tubli ja usin ning veidi üllatunud et nii lühike trenn nagu oligi. Maneezist välja ka ei tahtnud tulla.
- Sajajalgne. Hea et tal vaid neli. Selge on see, et tal ei ole midagi minuga sõitmise vastu. Küll aga tema jalaprotseduurid. Oioioi. Täiesti mõistetav põhjus miks ma ta lemmikinimene pole. Või just olen kuna hoolimata kuid kestvast kiusamisest ta ikkagi tuleb....