-Markus.Markus. Katsetasin, mis saab kui sõita ilma abiratsmeteta. Ütleme nii et osad plussid sain juurde ja osad võeti ära. 1. + kaob ära tema peaga vehkimine. + kaob ära tema osaline stressamine.+ tekkis rohkem edasi liikumist. 2.- ma ei oska teda alla sõita. Küll katsetasin tegutsemist nagu tavaliselt, küll seda et lasin ta traavis enne pea alla venitada ja siis üritasin võtta. Ei miskit. Teises trennis läksime korra tülli ka, siis lisaks ignoreerisin absoluutselt treeneri seletust harjutuse kohta ja tegin hoopis midagi muud. Ühesõnaga oneofthosedays...
- Poni-Houdini. Läksin Markusele järgi kui poni ei viitsinud enam koplis olla. Elegantse sammuga ülemise ja alumise elektrikarjuse vahelt läbi. Karjus ei jõudnud isegi "särts" öelda.
- Mu roosil on 14 suuuuuurt õit. Suurest rõõmust ostsin veel kaks roosi juurde.
- Pr G sünnipäev. Olid lapsed ja oli poni. Tavaline trennipäev:D. Ja ma olen väga kehv laste jalutaja-selle asemel, et neil lihtsalt hängida lasta, on mul vaja õpetama hakata kuidas ratsutatakse.
-Suvi. Lõpuks tuli. Kohe läheb ära.
2014-07-06
2014-07-03
LKV-31
- Külm. Uhh kui külm suvi. Jaanipäeval oli nt 9C lausa sooja. Seega võtsin toas külalisi vastu ja vaatasin lõket läbi akna.
-Diamond. Kas saab olla veel paremat hobust peale pausi sõitmiseks :). Ainus häda on, et tema koplist toomine nii endale kui teistele, mõjub laastavalt mu hobusekommi varudele. Lisaks said üks päev Imperijat püüda. Ja viimati avastasin ühe pisikese poni platsi kõrvalt jalutamast.
- Markus. Ja pr M sadul. Ideaalne kombinatsioon. Juba esimeses traavis oli vanapoiss nõus tagumised käpad liikuma panema. Ja noh kuskil keset teist traavi oli minul võhm ja jaks otsas, tuli ridamisi istaku jms vigu ja Markus tegi oma tavalist "minaamatööridegaeisõida" käitumist.
- Eesti Meistrivõitlused. Kolm päev pildistamist. Kaks päike-pilv-päike päeva ja üks lausvihmas. Hakkan edukalt lõpule jõudma esimese päeva piltidega :D Piltidega rahul ei ole aga nuh eks oli ka esimene kord koolisõitu pildistada ja võiks ju enda vastu leebem olla.
- Kui kellelgi on kuskil head töökohta pakkuda andku teada.
-Diamond. Kas saab olla veel paremat hobust peale pausi sõitmiseks :). Ainus häda on, et tema koplist toomine nii endale kui teistele, mõjub laastavalt mu hobusekommi varudele. Lisaks said üks päev Imperijat püüda. Ja viimati avastasin ühe pisikese poni platsi kõrvalt jalutamast.
- Markus. Ja pr M sadul. Ideaalne kombinatsioon. Juba esimeses traavis oli vanapoiss nõus tagumised käpad liikuma panema. Ja noh kuskil keset teist traavi oli minul võhm ja jaks otsas, tuli ridamisi istaku jms vigu ja Markus tegi oma tavalist "minaamatööridegaeisõida" käitumist.
- Eesti Meistrivõitlused. Kolm päev pildistamist. Kaks päike-pilv-päike päeva ja üks lausvihmas. Hakkan edukalt lõpule jõudma esimese päeva piltidega :D Piltidega rahul ei ole aga nuh eks oli ka esimene kord koolisõitu pildistada ja võiks ju enda vastu leebem olla.
- Kui kellelgi on kuskil head töökohta pakkuda andku teada.
2014-06-16
LKV-30
- Mildora. Ma peaaegu sain ta maneezis lõdvestuma ja siis vahetasime platsi. Sellel hobusel on hämmastav enese kontroll. Platsil vahel võpatab ikka korralikult mingi asja peale aga minema ei leegi ja on iga kell uuesti nõus ilma kõõritama samast kohast uuesti tulema. Käe kõrval koplisse minnes sa näed seda sahmimist ja kiirustamist aga kordagi ei vea ta kordest end minema. Kui kopli väravast sisse astud, laseb end ilusti keerata ja päitsenööri ära võtta kuni sa lased ta minna. Siis on muidugi äkkstart ja kabjad kõrvade taga. Hämmastav. Pr M andis trenni ja ma sain korde otsas vett ja vilet. Õhtul pr M ja pr M Iga juttu puhudes (kus kumbki pr M polnud trenni andev pr M) pr M ütles, et olen paremaks läinud. Jeee. Muuseas: kui sa ennast öösel kell pool üks tallist avastad, kas sa siis oled tallis liiga hilja või liiga vara?
- Suvepäevad. Nähtud, tehtud, tantsitud.
- ERL ponikarikas meil. Kes arvab et fotograafi elu on lihtne siis ei ja veel kord ei. Kaks päeva on möödas ja mu selg ning parem reielihas on jätkuvalt valus. Ahjaa mu põlved pole ka veel kaubanduslikku välimust tagasi saanud. Piltidega olen umbes poole peal esimese kontrolliga.
- Talv. 8C. Tuul. Vihm. Haige. Jaanipäev?
- Suvepäevad. Nähtud, tehtud, tantsitud.
- ERL ponikarikas meil. Kes arvab et fotograafi elu on lihtne siis ei ja veel kord ei. Kaks päeva on möödas ja mu selg ning parem reielihas on jätkuvalt valus. Ahjaa mu põlved pole ka veel kaubanduslikku välimust tagasi saanud. Piltidega olen umbes poole peal esimese kontrolliga.
- Talv. 8C. Tuul. Vihm. Haige. Jaanipäev?
2014-06-09
LKV-29
- Markus. Enne sõitis pr M temaga, seega sättisin end platsi äärde ja elasin nende igale sammule mõttega kaasa. Seejärel andsime vanapoisile pisukese hingamispausi ning võtsin ta otse üle. Siin kohal tegi pr M saatusliku vea. Nimelt ta arvas, et ma võin tema sadulaga sõita. Seega peale selle, et ma olen Markusesse armunud, on mul nüüd sama (noh peaaegu) sügavad tunded pr M sadula vastu. See on müstiline kui palju istakule hea sadul juurde suudab anda. Vanapoisilt nõudsin võimalikult palju paindeid suurtel voltidel ja head tuju (ok seda ei nõudnud vaid proovisin lihtsalt oma mõtetega mõjutada). Kaklema ei läinud seekord kordagi. Ja pr M sadul kaotas mu galopis sadulas põntsumise ära. Lisaks ma ei jätnud jonni ja katsetasin hingamist edasi. Peale esialgse segaduse viskas Markus kõrvad minu suunas ja sai mu igast väljahingamisest tagajalgadesse hoogu juurde. Raskem oli traavi võttes oma hingamist sügavaks ja rahulikuks teha, et ka tema rahulikuks jääks, sest ürita sa aeglaselt hingata kui ise hingeldamise piiril oled. Ja galoppi vaatava treeneri poolt "pole paha" venitas ikka suu väga kõrvuni :)
- Mildora. Kui ta enne varssa me tallis oli siis mul ei õnnestunudki teda ära proovida. Aga enne kui ma enda trennini jõudsin oli vaja lõbusõitjate jaoks Diamond koplist ära tuua. Kuna Heinz & Co olid ka karjamaal haarasin ühe neiukese igaks juhuks kaasa (väga raske on hobust kätte saada kui see kolmik väga lähedale hakkab trügima). Õnneks tuiskasid nad teises suunas. Tibu küll kahtles kas tulla minuga või jätkata teekonda aga see kord läks õnneks. Mul siis. Trennikaaslastele jätsin kirjakese Mildora ära tuua ja valmis panna ning võtsin oma Tibu kaasa viiele inimesele lõbusõitu tegema. Seega tund aega vene keelt ja käekõrval jooksmist. Kliendid jäid rahule ja Tibu sai kommi igakord kui ratsanik vahetus. Siis Tibu sisse, sadul- valjad maha, ruttu lonks vett, Mildorale pandud varustus üle kontrollida (mille ajal tibi otsustas mind korra näksata, täiesti ootamatult). Ja vuta-vuta tagasi platsile. Mildora saatis pidevaid kontrollhirnatusi oma karja poole ja hoidis ta igaks juhuks tähelepanelikult silmi (ja kõrvu) ümbritsevatel koplitel. Seega üritasin ise tore ja rahulik olla (sügav hingamine jne). Päris ilusat koostööd me ei saavutanud aga seda oli ka eeldada (tutvumissõit nö).
Märkmed: ma olen kuus aastat randmeid valesti hoidnud, mu jalg on liiga taga (MÖHHH????) koolisõidusadula jaoks, hobusel tuleb lasta joosta ka.
Üks ootamati kiitus ka, pr D sõitis Markusega ja kiitis, et nii tore ja hea on sõita, et näe lastest kasu ka. (ehh seda teab kui lapsed me just pr M-ga oleme...)
- Neli tundi tennist. Lives. Uhh. Aga hr I käis nii finaalis ära, et ei saanud arugi ja tuli II kohaga koju.
- Mildora. Kui ta enne varssa me tallis oli siis mul ei õnnestunudki teda ära proovida. Aga enne kui ma enda trennini jõudsin oli vaja lõbusõitjate jaoks Diamond koplist ära tuua. Kuna Heinz & Co olid ka karjamaal haarasin ühe neiukese igaks juhuks kaasa (väga raske on hobust kätte saada kui see kolmik väga lähedale hakkab trügima). Õnneks tuiskasid nad teises suunas. Tibu küll kahtles kas tulla minuga või jätkata teekonda aga see kord läks õnneks. Mul siis. Trennikaaslastele jätsin kirjakese Mildora ära tuua ja valmis panna ning võtsin oma Tibu kaasa viiele inimesele lõbusõitu tegema. Seega tund aega vene keelt ja käekõrval jooksmist. Kliendid jäid rahule ja Tibu sai kommi igakord kui ratsanik vahetus. Siis Tibu sisse, sadul- valjad maha, ruttu lonks vett, Mildorale pandud varustus üle kontrollida (mille ajal tibi otsustas mind korra näksata, täiesti ootamatult). Ja vuta-vuta tagasi platsile. Mildora saatis pidevaid kontrollhirnatusi oma karja poole ja hoidis ta igaks juhuks tähelepanelikult silmi (ja kõrvu) ümbritsevatel koplitel. Seega üritasin ise tore ja rahulik olla (sügav hingamine jne). Päris ilusat koostööd me ei saavutanud aga seda oli ka eeldada (tutvumissõit nö).
Märkmed: ma olen kuus aastat randmeid valesti hoidnud, mu jalg on liiga taga (MÖHHH????) koolisõidusadula jaoks, hobusel tuleb lasta joosta ka.
Üks ootamati kiitus ka, pr D sõitis Markusega ja kiitis, et nii tore ja hea on sõita, et näe lastest kasu ka. (ehh seda teab kui lapsed me just pr M-ga oleme...)
- Neli tundi tennist. Lives. Uhh. Aga hr I käis nii finaalis ära, et ei saanud arugi ja tuli II kohaga koju.
2014-06-06
LKV-28
- Markus.Markus. Mina jätkuvalt armunud ja temal on tulnud vähemalt pisikenegi arvestamine minuga. St enam ta ei ürita käe kõrval jalutades edasi hiilida kui seisma jään. Proovisin veidi "peegeldamist" ka aga see oleks juba liiga suur austuse märk :D. Raamatust loetud hingamisega-sõitmisega jäin hätta: kuidas hingata vajadusel sügavalt sisse ja vajaduse sügavalt välja st kuidas hingata sügavalt välja nii, et sa enne sügavalt sisse ei hingaks? Müstika.
- "Rahvas on kokku kogunenud ja tahab naerda". Sellega võiks siis kokku võtta kommentaarid minu vikati ostule. Igal juhul on mul mu elu esimene isiklik vikat. Ja luisk. Ja ei tasu kahelda mu oskustes- ma oskan nii luisata kui vikatiga niita. Kuigi tänapäeva vikateid võiks nimetada pigem suveniirvikatiteks: 1. metallvars- kõver, lapik, milleks? Selleks, et harjumuseks saanud sirge varrega vikatiga niitmisvõttest kasu poleks? 2. käepidemed- ühelpool vart. Minu harjumuse järgi peaks üks olema vasakul küljel ja teine otse ees ja soovitavalt kolmnurkne. 3. käepidemete kinnitused metall torule- vat ei suutnud nii kõvasti kinni keerata, et nad mingil hetkel ikkagi nihkuma ei hakkaks. 4. Tera 50cm- olgu nähtavasti otsides oleks leidnud ka pikema. Ja kogu selle "suveniirinduse" kõrval ei saanud ma aru, miks ei võiks tera olla eelnevalt teritatud ja hoidjas. Enne esimest nelja punkti oleks nad võinud selle ära teha.
- Appi, ma vajan armastust!
- "Hobustest ja inimestest". Nalja just väga ei saanud, pigem muutis mu mõtlikuks. Aga näidake mulle Islandit ja ma olen kõigega päri- isegi lõhki lõigatavate hobustega brrrr.
- pr M-i kutsikad. Nii nunnud ja armsad (ja siia rida heleroosasid ja siniseid südameid ja keskealiste-tädikeste-vaimustust-roosas-kleidis-lokkidega-pisidaamidest ja muud ninnut nännut). Ja mina muudkui roomasin ja jooksin ja hiilisin ja püherdasin ja plutitasin ja meelitasin ja käänasin ja.... oma kaameraga. Muuseas kutsikad kakavad aga see läks muidugi hooga meelest hihiihi.
- "Rahvas on kokku kogunenud ja tahab naerda". Sellega võiks siis kokku võtta kommentaarid minu vikati ostule. Igal juhul on mul mu elu esimene isiklik vikat. Ja luisk. Ja ei tasu kahelda mu oskustes- ma oskan nii luisata kui vikatiga niita. Kuigi tänapäeva vikateid võiks nimetada pigem suveniirvikatiteks: 1. metallvars- kõver, lapik, milleks? Selleks, et harjumuseks saanud sirge varrega vikatiga niitmisvõttest kasu poleks? 2. käepidemed- ühelpool vart. Minu harjumuse järgi peaks üks olema vasakul küljel ja teine otse ees ja soovitavalt kolmnurkne. 3. käepidemete kinnitused metall torule- vat ei suutnud nii kõvasti kinni keerata, et nad mingil hetkel ikkagi nihkuma ei hakkaks. 4. Tera 50cm- olgu nähtavasti otsides oleks leidnud ka pikema. Ja kogu selle "suveniirinduse" kõrval ei saanud ma aru, miks ei võiks tera olla eelnevalt teritatud ja hoidjas. Enne esimest nelja punkti oleks nad võinud selle ära teha.
- Appi, ma vajan armastust!
- "Hobustest ja inimestest". Nalja just väga ei saanud, pigem muutis mu mõtlikuks. Aga näidake mulle Islandit ja ma olen kõigega päri- isegi lõhki lõigatavate hobustega brrrr.
- pr M-i kutsikad. Nii nunnud ja armsad (ja siia rida heleroosasid ja siniseid südameid ja keskealiste-tädikeste-vaimustust-roosas-kleidis-lokkidega-pisidaamidest ja muud ninnut nännut). Ja mina muudkui roomasin ja jooksin ja hiilisin ja püherdasin ja plutitasin ja meelitasin ja käänasin ja.... oma kaameraga. Muuseas kutsikad kakavad aga see läks muidugi hooga meelest hihiihi.
Subscribe to:
Posts (Atom)