LKV-23

- Rulluisutamine. Jee hooaeg avatud. Külm oli ikkagi :)
- Fotondus. Jeee väljasõitude hooaeg avatud. Esimene sihtkoht: Tänavjärve põhjakallas. Kellaaeg: 6:00 kohale. Oleks pidanud varasemaks minema. Kohale jõudes oli liiga valge juba. Ja kui suur on kokkusattumus, et kui hommikul vara on metsas kaks inimest siis üks nendest olen mina ja teine mu ülemus :D. Saak: tedred, sõtkad, ja keegid pruunid- kahtlustan laanenääre.
- Resta. Lõpuks ometi tagasi hobuse seljas. Üritan rohkem panustada kvaliteedile kui kvantideedile. Mis muidugi vähendab märgatavalt galopikilomeetrite arvu. Restal natuke võttis aega arusaamiseks, et kui trenn enne mind oli lubatud omatahtmist mööda suvalises suunas suvalise tempoga ringi uhada siis nüüd enam päris nii see mäng ei käi.
- Agne. Proua Agne. Kui on plaanis reie siselihaseid venitada siis absoluutselt täiuslik hobune :D. Raskeveo mära kelle juhtimine on niiii niii õrn ja kerge. Noh kuni galopini siis puterdasin mina kõik ära ja tema oma massiga otsustas, et minusugusega järsemad nurgad on enesetapp ja neid ei tehta. Vähemalt sain mõlemasse jalga galoppi. Algas trenn muidugi sellega, et üritasin trepi peale selga minna. Noored naersid, et pole lootustki, Agne ei seisa. Mis tähendab, et ei seisa, aega veidi võttis seletamine, et liikumine on paha ja seismine hea aga lõpuks õnnestus kõik ilusti.
- Markus. Minu pisike triibuline sipsik. Koplist võttes hakkasin väravat kinni panema ja tema muudkui puhistas ja tagurdas. Nähtavasti on keegi ta karjusesse tagurdanud ja ta ei ole sellega enam nõus. Sõidus üritasin hästi kerge ja pehme ja tore olla. Seega algus oli väga hea - ei mingit "lõugamist", ei üles-alla paigal vedrutamist ja siis tuli galopp. Sinnani oli tore kui treener teadustas, et mul ratse ikkagi liiga pikk, ma võtsin lühemaks ja Markus end tagurpidi keeras. Üritasin vanakest galopis-traavis-sammus-voldil tagasi toredaks saada aga mis läinud see läinud :(.

LKV-22

-Nohu. No tere tali, kuidas saab üks nohu nii pikalt olla.
-Hobutusk. Trenni ka ei saa :(.
- Selle eest käisin IAmPhotographer fotoloengutel ja töötubades. Nii tore oli ja nii lõbus ja nii palju ideid mida nüüd katsetada tahaks. Ja õpetus kaasa mulle - Statiivist on ainult siis kasu kui seda kasutada! (!!!)
- Sookured. Käisin pr G. kurke hiilimas. Keset põldu olevaid sookurgi pole väga lihtne hiilida seega jäid ikkagi kaugemale mu 200mm ulatusest.
- Kiivitajad. Selle asemel pildistasin siis kiivitajaid.
-Koeratusk. käisin hr U ja pr G kutsikat ka nässerdamas. 

LKV-21

- Täpi. Kõik nagu tavaliselt. Täielik üksteise mõistmine kuni galopini. Siis üks kiirustav ja vasakulemittepöörav poni ja mina seal ka kuskil. Lõpuks "motiveerisin" end sellega, et raja kõrval oli tõke st pööre tuli lõpuni ära teha muidu oleks küljega tõkkesse jooksnud. Ja ma saingi hakkama. Annega on meil jätkuvalt mingi magnet. St isegi kui me oleme kahekesi platsil õnnestub meid ikkagi vähemalt korra peaaegu kokku sõita. Kaks udupead?
- Markus. Tegelikult ma Diamondi järjekorda üritasin end saada aga vist pole lootustki. Tibu lihtsalt nii hõivatud :D Treener tegi suuri silmi ja ei suutnud tükk aega uskuda, et ma Diamondiga sõita tahan. Aga mul lihtsalt tuli nii suur igatsus peale ta järgi. Markus oli enda kohta väga ebatavaliselt rahutu. Nööride vahel ei suutnud juba paigal püsida muudkui sahmerdas. Maneeži minnes võttis esijalad ka tipsama ja kui Taive tagant trepiga lähenes muutus puha murelikuks. Ehk oli ka põhjuseks merepoolt olev tuul, mis taaskord meie telkmaneezist jagu püüdis saada. Samas selline, kõike näinud tegelane nagu Markus, ei pööra tavaliselt isegi pilku selle peale. Trenn läks hästi st oli üks neist trennidest kus ma saan aru, et ma veidi siiski arenen ja sinna positiivsema poole peale :). Üle pika aja leidsin ka galopitõsted enda jaoks üles. Vanapoiss rahunes ka maha. Seega muudkui harjutasin oma istakut galopis ja vasakule volte. Mõõnus.
- Ei jää haigeks! Enne oma trenni oli ju kindlasti vaja tugeva tuule käes pr M trenni vaadata õues. Nüüd hiilib haigus vägisi ligi. Aga see vaatamine tasus end kuhjaga ära. Ma nägin live`s kuidas tünnisõidule lähedasi kihutava galoppi volte võetakse. Ok tegelikult oli see ohtlik nii pr M-le kui hobusele. Aga mõlemaid jäid terveks ja pr M ka sadulasse. Uhh. Müts maha. Ja taaskord veendusin, et oma lähedasi, eriti neid kes ei tea hobustest midagi, ei tasu trenne vaatama tuua. Ma olen kindel, et pr M abikaasa oleks raja ääres väga mures olnud.
- Koprad. Palun ajage mind keegi päikesetõusul üles, mul vaja kopraid piiluma minna aga hetkel saab uni alati võidu. 

LKV-20

-Markus. Markus. Hurraaa sain ka lõpuks taas suurel platsil sõita. Enne kui talv jälle tagasi tuli. Sellel aastal on aastaajad nähtavasti: talv, kevad, talv..... Meil oli Markusega ruuuuuumi ja oli nii tore ja täiskuu paistis ja... Siis tuli aga talv tagasi. Markus oli aga sellest hoolimata muhe, isegi esimeses soojendustraavis premeeriti mind paari "purinaga". Kuna heina-köha on tal üle läinud seega ta tundus väga heas tujus olevat. Trenn aga algab tema jaoks alles galopis jalavahetustest sinnamaani on tema jaoks kõik niiiii igav. Tegime siis jalavahetusi läbi traavi ja ilma traavita. Mina jätkuvalt jalusteta. Lõpuks olin läbi nagu Läti raha, noh enam-vähem täpselt selleks ajaks kui Markus arvas, et trenn hakkab. Hetkel olen ma oma galopitõsted kuskile ära kaotanud. Pean iga väga keskenduma (ja seda nii et hobune ei märkaks), et mu keha midagi enam-vähem normaalset suudaks teha.
-Resta. Magas koplis, magas boksis, magas kettide vahel, magas sammus... Lõpuks ärkas üles aga ikkagi oli veidi tavalisest "särtsust" puudu. Paremale galopp oli enam-vähem kui lõpuks ka painde kätte saime. Vasakule... mul on jätkuvalt tunne, et vasakule sõites sõidan kuidagi selg ees.
- Mulle ei meeldi muretseda maailmarahu, Eesti, venekeelsete sõprade jne pärast. Ja sellepärast, et mul pole kodus keldrit ega makarone ega soola ega küünlaid.
- Avatud uste päevad. Noored on toredad nagu alati aga ülikool võiks end kokkuvõtta ja arusaada, et tegu on tema aasta tähtsaima promoüritusega. Isegi Juuliust ei märganud.

LKV-19

-Markus. Markus. Pühapäev oli helge, leidsime ühise keele ja sain vaid veidi noomida ta käest. Tegelesin usinasti ka ilma jalusteta galopi harjutamisega "sügav istak" jne. Eile selle eest sain tund aega õpetaja Markuse käest noomida, riielda ja vahel ka vist sõimata. Sadulast alla tulles oli lausa häbi talle silma vaadata aga nuh ta nügis mind vaikselt ninaga, et "pole hullu" ja sõi porgandid ikkagi ära.
- TEHTUD. Virmalised nähtud! 6 päeva ja 5 ööd Tromsos. Une aega 3-5 tundi öö jooksul. Tohutult jääd ja kipsis käed- jalad (õnneks teistel). Virmaliste pildistamine on siiski keerulisem, just see "õigel ajal, õiges kohas, õigete kaamera seadetega". Hr I küsis kuhu siis järgmisena reisile, hmmm Lapimaale virmalisi vaatama :D.